Lihtsal tuli selline nostalgiline tuju...Ja see laul on ka väga hea. Kes ma siis olen ja kui palju ma olen siinse aja jooksul ennast kaotanud, leidnud? Seda ma ei oska öelda, tundub et mingid asjad jäävad ikka sinuga, kuigi võibolla ei tahaks. Nagu mu üks tuttav siin ütles, ennast on raske muuta ja enamus inimesi isegi ei proovi või taha. Mina tahan, aga võibolla on see just vale, võibolla ei saagi ennast tahtmise peale muuta.
Ja mõelda kui palju inimesi siin on, kellega ma suhelnud olen, kui palju inimesi meie elust üldse läbi käib ning kui vähesed jäävad. Üks inimene üritas mulle väita, et elus ei ole midagi püsivat, aga mina streigin, mina tahan, et mõned inimesed jääksid. Jääksid minuga ka peale siit lahkumist, et ma ei kaotaks neid. Muidugi ma unustaksin nad kunagi niikuinii, aga ma ei taha neid veel unustada, sest tundub, nad justkui pole saanudki meelde jääda. Püsivus ja, mis on siin elus üldse igavest on asjad, millele hakkad ka oma välismaa perioodil mõtlema. Ja, mis on üldse kindlat. Varem sidusin oma tuleviku kahtlematult Eestiga, ent nüüd, olen näinud kui palju siin maailmas võimalusi on ja ka seda, et sõpru leiab igalt poolt. Küllap ma ikka oma vanaduspäevi Eestisse veetma tulen, aga mis juhtub enne seda?? Ja veel, miks on vahel nõnda raske asjadest lahti lasta, nagu mul oli raske siia tulla, otsustamine plaanimine, need võtsid tohutult aega. Keeruline oli oma igapäevasest turvalisest keskkonnast lahti lasta. Kas kindlus ja järjepidevus ongi ainult hirm? Kas minu mure sellepärast, et ei näe siinseid inimesi enam kunagi pärast, on tegelikult üksnes hirm, et ei leia uusi???
On raske armastada sind sellisena nagu oled, kes armastaks sind siis kui sind ei ole...
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
5 comments:
Mul on sama probleem, kuidagi nii raske ja hirmutav tundub lahkuda siit - turvalisest, stabiilsest keskkonnast, kus ma kõike juba tean ja tunnen ning minna riiki, kus ma veel midagi ei tea ega kedagi ei tunne. Aga küllap saan hakkama!
Kindlasti saad hakkama, nagu ma mainisin, inimesi on kogu maailm täis ja igalt poolt leiab endasuguseid, kes mingitel imelikudel asjaoludel sinuga aega tahavad veeta. Eks sa siis näe, ja minagi, kui paljud inimesed jäävad ja kui paljud on ainult külalised
Tead, Maarja, nii huvitav kui see ka poleks, osad inimesed jäävad su ellu. Kui mul minu esimese "Erasmuse" ajal Tamperes tekkis olukord, kus peaaegu kõik inimesed, kes moodustasid minu elu, hakkasid ühtäkki headaega ütlema, siis jäi mõeks ajaks ikka tühi tunne küll. Ma keeldusin ütlemast "goodbye" ja eelistasin öelda "see you", sest see jätab lootuse, et taaskohtumine tõesti kunagi tuleb. Sest me ju lubasime "see you" :) Jah, kõik lähevad oma elude juurde tagasi, aga sina jääd sinna, kus on kõik mälestused, aga ei midagi elavat enam. Noh, sellest tühjusest kasvad pikapeale välja, sest aeg toob uued inimesed. Muidugi, sõprust tõotati ja ühendusepidamist lubati palju. Pettumusi oli, sest mõned, keda pidasid oluliseks, kadusid... Imeline tegelikkus on aga ka see, et ma olen mitmeid neid inimesi uuesti näinud! Nii et kui sa väga tahad, siis mõned suhted jäävad ja tugevnevad ka kauguste tagant.
Nüüd, ligi 4 aastat hiljem, kui ma jälle semestriks vahetuses olen, olen ma märganud, et ma loon teistsuguseid suhteid. Teen vahet tutvuste ja sõpruse vahel. Ilmselt pole praegu enam vajadust läbi suhete iseennast leida. Endiselt on huvitav inimestega tuttavaks saada ja nendega rääkida, nende maailma avastada, aga see jääb enamasti sellele uudishimu tasemele. Aga ma ei eelda, et need suhted jäävad. Kui mõned jäävad, siis see on õnn.
Nii et püüa õnnelik olla selle üle, et sul on võimalik nende inimeste kaudu oma maailma avardada, aga ära püüa olevikku kinni hoida. Kõigeks on oma aeg. Ja usu - need, kes peavad su ellu jääma, need ka jäävad!
PS. Märkasin su blogi kunagi, kui sa alles Belgiasse läksid. Nüüd avastasin jälle:) Millal Eestisse tagasiminek?
hei!
Lootsin, et äkki kohtan sind millalgi msnis, võibolla hiljem siis.. Eestisse naasen jaanuari lõpul. Tänan sind kommentaari eest, väga huvitav oli lugeda kellegi arvamust, kellel sarnane kogemus selja taga, sellesmõttes oli sinu olukord isegi veidi raskem, sest nagu aru sain, jäid Tamperesse pärast teiste lahkumist?
Post a Comment