Ma kurdan siis avalikult ka, sest nagu ma avastasin, on see vähemalt üks asi, milles ma hea olen. (Huvitav küll, milleks see oskus kasulik võiks olla, peale inimestele närvidele käimise muidugi). Igaljuhul raske on, võibolla on selles süüdi fakt, et mul on sajandi nohu, ehk siis magama ei saa jääda, ärkvel olles on veel s...em olla, pluss silmad jooksevad pidevalt vett, jah mu elu on nii masendav, et ma ei oska muud teha, kui kogu aeg nutta :P. Ja tänane päev, viis tundi hollandi keelt, no apppi!! Kõigepealt kolm tundi maastiku konvensioone, mida kõike ma eksamil teadma pean, ja krt ma pean need ise kõik netist üles otsima, kuna hollandi keelest ei saanud ma küll aru, mis vahe neil on. Ja tehke lollile inimesele selgeks, miks mul seda tulevikus vaja on?? Aga ega ülikool ei peagi ju praktiline olema, õpetab sind mõtlema...hmmm aastaarvudes ja konvensioonides sel juhul vist. Kusjuures siinne hindamisskaala on hoopis teistsugune, 20 punktisüsteem ja väga hea tulemus on juba 14 punkti. Tahaks näha, kuidas nad selle eesti skaalasse tõlgivad, keskmine jääb alla kümne, mis see on siis, et ma saan eestis F-i või??Bye-bye cum laude igaljuhul. Muidu mind rõõmustab see, et siin ei saa vähemalt ilma asjata hindeid, aga kurvastab, et kui Eestisse tagasi jõuan, ei oska keegi minu vaeva hinnata, peale minu enda muidugi.

Igaljuhul peale loengut pidin arutama praktilist tööd, aga enne seda läksin kursakaaslastega sööma ja ma ilmaasjata ei öelnud, et mul oli 5 tundi hollandi keelt. Üks ja pool tundi pidin kuulama, kuidas nad omavahel hollandi keeles rääkisid, mul tekkis endast juba väga negatiivne arvamus, et põhimõtteliselt ma ei oska inimestega suhelda või midagi sellist, sest muidu ma ju ei oleks kogu aeg üksi oma kursustel? Mulle tõesti ei meeldi olla erak, kellele meeldiks?, aga mul on tunne, et mulle läheb see liiga palju korda. Ma saan aru oma kursa kaaslastest, kes omavahel hollandi keelt räägivad, sest nemad on suhelnud neli aastat, ilmselt on neil omavahel märksa enamast rääkida kui minuga, aga ma tõesti tunnen kärsakat (minu läbipõlemine nimelt), sest mul ikka veel säilinud arvamus, et kui ma suudaksin neile pakkuda mingi põneva teema või kui ma oleksin ise märksa parem suhtleja, siis oleks mul vähem probleeme. Samas paljud inimesed ütlevad mulle, et see pole sinu süü, et sinu kursakaaslased lihtsalt nii ebaviisakad on. Üritan ennast nende posititsioonile panna, mida teeksin mina Eestis? Võibolla varem oleks sama moodi käitunud, olen märganud, et vahel on kui ütled rahvuskaaslasele mingeid asju, pead neid lihtsalt niivõrd ebahuvitavaks või teistesse mittepuutuvateks, aga samas see inimene, kes keelest aru ei saa, võtab asja hoopis teistmoodi, tema ju ka ei mõista, kuivõrd igav ja tähtsustetu see teema on. Palju asju, millest enne aru ei saa, kui oled samas olukorras olnud.

Kusjuures üks ungarlane siin käis välja huvitava mõte:“Inimesed siin on viisakad ja lahked, tõepoolest nad on seda, kui küsid neilt midagi tänaval või kui palud abi. Kui sa aga soovid midagi enamat, näiteks sõprust, siis nad enam nii lahked ja viisakad ei ole.“ Ja tõesti olen paljude inimestega rääkinud, üritanud rääkida, oma kursuselt, aga hiljem piirdub nende sõbralikus vaid heal juhul tere ütlemisega. Ainult kolm erandit, mida ma siiamaani näinud olen.

Samas kujutan ette, et Eestis oleks olukord veelgi raskem. Mina olen ennast isegi Eestis üksikuna tundnud mingitel kursustel ja Eestis pole mul keeleprobleemi!!!

Ja keeleprobleemist edasi rääkides. Ma tõesti olen kõrgelt motiveeritud õppima hollandi keelt, ma tahan rääkida! Mis aga kärbib sinu motivatsiooni, on siinsed inimesed, veelkord. Kui mult küsitakse, kas ma oleks võimeline mingi territooriumi kirjelduse tegema hollandi keeles, siis ma pean kahjuks tunnistama, et ei. Saamtu tunne tekib, et kuidas siis, mida ma üldse oskan, inimestest aru ei saa, kirjutada ka ei oska. Koer tahab ka oma edusammude eest pai ja küpsist saada eksju, mitte kuulda, kui kaugel ta veel lõppeesmärgist on. Veel paar head tsitaati/olukorda. Mina:“ Kas minu hääldus on väga kehv.“ Belglane: „Mitte alati“- tõesti saan aru, julm sarkastiline nali, aga kärbib motivatsiooni. Ja siis kogu aeg need üllatused, et oii sul on nii suur aksent, oii sinu lausetes on kirjavead, oii kui lihtsaid asju te õpite. Krt õpin jah lihtsaid asju, ma olen teise taseme keskpaigas, mis te mõtlete, et me kirjutame filosoofilisi esseesid või? Ja mõelge oma prantsus keele peale, mida te kümme aastat õpinud olete ja oluliselt paremini ei räägi, kui mina hollandi keelt. Okei võibolla on asi selles, et ma võtan osa hollandikeelsetest loengutest, seega inimesed eeldavad, et kõnelen keelt, aga kui ma olen juba maininud, et ma olen algaja ja nad ikka üllatuvad..... Mina oleks siiralt rõõmus, kui mõni välismaalane kasvõi ühegi lause eesti keeles suudaks öelda.

Tuli natukene kuri blogi võibolla, ärge pange tähele lihtsalt paha tuju hetkel, ega kõik siis nii halvasti ka ei ole :P.