Täna vaatasin üle kuu aja telekat. Ja ma absoluutselt ei tundnud puudust sellest varem, võibolla, kun a sisuasin oma vaba aega ülimalt mõttekalt msnis. Ehk siis aeg, mis enne kulus telekavaatamisele, muutunud siin kasulikuks õppimise või raamatulugemise ajaks. Ja muidugi ärgem unustagem seda pubides käiku, mille ma täna vahele jätan. Gentis pidi 300 pubi olema, ma olen endest vist ainult viite näinud. Kõik on vähemal või rohkemal määral mõttetud, kuna muusika on ülimalt vali ja hiljem lõnhad nagu tuhatoos, aga seltskonna pärast lähen ma ikka ja jälle sinna ja siis me seisame seal väljas pubi ees :D ma olen ikka kõva pidusteja mis? Parim hobi, seista väljas pubi ees.

Eile sainj päeva komplimendi-„sinu ainus viga on see, et sa tüdruk oled“. Kusjuures tegemist ei ole gei mehega. Aga eks ma siis pea leppima oma vigadega. Arvan, et teen siia millalgi ka inimeste iseloomustamise lehekülje, õnneks ikka eesti keeles, et nad aru ei saaks, kuidas ma neid sõiman, mõnedest on mul pildid ka.

Ja veel eilsest, ma tegin oma osturekordi 64 eurot toidupoes. Ma ikka olen osav, kusjuures suur osa sellest läks alkoholi peale, oii kurat ma olen joodikuks muutunud, aga see on ju poole aasta peale eksju? Ja võibolla peaksin kirjutama ka oma eilse päeva säravast algusest. Nimelt oli mu ratas katki, dünamo esialgu kukkus lihtsalt ära, siis ma panin ta valesti tagasi ning seejärel õnnestus mul teel rattaparandusse (iroonia) see kodarate vahel üldse puruks sõita. Kusjuures kõige parem on see, et enne olin juba ükskord paranduses käinud, aga neil oli liiga palju inimesi seal. Ja siis käisin veel kaks korda, kus ma löögile ei pääsenud, niisiis otsustasin minna kohale täpselt kell 8. See oli tõesti fantastiline kogemus, arvestades, et olin magama läinud kell kolm, mitte eriti kainena, ja väljas ladistas sadada. Ning enne mind oli seal juba kaks inimest ootamas. Ja see töökoda tehti lahti alles 15 mintsa peale kaheksat, niisiis viisteist kaunist minutit vihma käes, mm nauding. Töökoda oli ka vahva, siin tähendab see seda., et nemad annavad sulle tööriistad, sina ise parandad ratta. Mul oli nii tore seal nõutu näoga seista. Aga noh pärast seda kui omanik uue dünamo kohale seadis, oli juba ok.

Ja nüüd veel natukene nendest põnevatest hollandikeelsetest ainetest, mis mul siin on. Ajalooline geograafia ei olnudki nii hull, sain aru küsimusest Wat is lanmdscaap, aga okei, sellest saavad kõik aru. Aga tänane loeng oli hullem. Kusjuures eriti raske on konsenteeruda, kui lonegud on võõras keeles ja sa saad healjuhul 20 prossu aru. Ja kui sul veel nii põletavad asjad meelel mõlguvad nagu minul. Loeng oli maastiku kujundamine ja planeerimine ning selle jooksul saime slaididel näha väga huvitavaid graafikuid, millest ma mitte mõhkugi aru ei saanud, sest mulle meenutasid nad pigem meie campuse plaani kui midagi maastikuga seotut. Aga, kes teab, meie campus on ka ju maastik? Igaljuhul oli seal illustratsioon, kus olid peal S1, S2, S3, F1 jne. Ja tunni lõpus ütles professor hollandi keeles, et järgmine nädal loengut ei toimu, kusjuures me ei saanud midagi aru, jumal tänatud, et ma ühe õpilase käest küsisin. Ehk siis järgmine nädal on meil ekskursioon. Sellest ma pole siiamaani aru saanud, et mida ma peaks teiste ainetega tegema, mis mul sellel nädalal on? Ütlema neile, et sry ma lähen sinna ekskursioonile? Ja eksursioone on meil mitmetes ainetes. Aga noh, kui ma mingi hollandikeelse loengu kaotan, pole nagu suuremat muret eksju, aga prakse ma ei saa vahele jätta ja juhuslikult on mul üks järgmine neljapäev. Loengute süsteem töötab siin üldse hästi. Ühe tüübi kolmesse loengusse olen ilmunud, üldse peaks tal see nädal olema 4 loengut, ühesse ma seega ei läinud, Ja Murphy seaduses, too oli ainus, mis toimus. Ehk siis, esmaspäeval passisin kaks korda ukse taga, väga lahe tunne oli, pärast lugesin interneti süsteemist, et teisipäeval oli postitatud teada, esimene loeng järgmine nädal, vaat kui tore. Sellest sian ma ka ise seal seistes juba aru. Teisepäeval otsustasin, et ma tüübi loengusse enam ei ilmu, kuna oli Erasmuslaste Welcome day ja mul oli parematki teha, kui ukse taga passida ja mis ma pärats teada saan, LOENG TOIMUS! Seega täna vedasin ennast uuesti sinna ukse taha ja loengut ei olnud, lucky me. Homme peaks ka loeng sama tüübiga olema, kas ma lähen sinna passima?

Natukene ka Erasmuslaste Welcome dayst. Algus oli igav, siis oli linnaekskursioon, kahjuks ma ei kuulnud midagi, mida giid rääkis, kuna ma kuulaisn selle asemel hoopis ühte teist tüüpi, arvatavasti oli see jutt ka huvitavam. Aga õhtu oli lahe. Saime tasuta söögi, nautisin puuvilju, kuna need on kõige kallimad siin ju. Ja siis oli laul kaks pudelit veini. Aga õnneks, kuna me oleme väga kavalad, siis suutsime teiselt laualt nelja peale veel kaks pudelit veini varastada. Ja siis läks lõbusaks juba.

See on vist mu elu pikem postitus siia, ma parem lõptan enne kui kõik endast ära räägin.

Ps me mõtlesime Susiega välja, kuidas mulle igaveseks selge mälestus Belgiast jääks: ma pean lapse saama, siis on mul midagi igavesti Belgiast meenutada.
Eilne päevanael-oksendmine on kultuuriline tegevus ja sellised sõnad nagu pohmakas ja süda on paha tuleb tingimata hollandi keeles selgeks õppida.

Täna oli päris tore päev Antrwerpenis. Mis siis vahepeal juhtunud on ka? Suurt ei midagi kui ma aus olen. Ainult üks pidu (ma ise ka ei usu, et nii vähe), ainult üks test (kui kahju). Sellest veel, et otsustasin hollandi keele teise taseme kursuse ka valida, nii et varsti räägin seda keelt nagu midagi.

Ajaa siiski on midagi kirjutada. Rääkisin üks päev nimelt poistega teemal, kuidas nemad näevad Eesti tüdrukuid. Kuna nad midagi Eestist eriti ei teadnud, siis piirdusid nad lihtsalt Ida-Euroopa tüdrukute iseloomustamisega. Päris huvitav oli kuulata, sain teada, et me oleme nende arust julgemad, isegi kohati pealetükkivad, lõdvema püksikummiga (näiteks Itaalias pidavalt üheöösuhe olema tüdrukule väga häbiväärne ning nad üritavad seda iga hinna eest varjata ja reeglina ei tee seda ka, minule üllatus, arvasin, et on vastupidi). Kusjuures kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis on sellisel stereotüübil isegi ilmet. Sest me tõesti oleme julged, põhjustatud ka tõenäoliselt sellest, et Eesti mehed ei ole. Ka itaalased on seda viimast osavasti ära kasutama õppinud, sellepärast pidavadki Itaalia mehed meile nii palju peale minema ja veel muidugi komplimentide pärast. Enda puhul ei saa ma sada protsenti nõustuda, sest võibolla olen ma siiski natuke läbilugeva loomuga (vauu poleks arvanudki, et ma kunagi jõuan järeldusele, et ma siiski veidi inimestest aru saan, aga ma enamasti siiski mõistan, mis liiki mehega tegu on ja kui tõsiselt teda võtta), kuigi ei saa eitada, et komplimendid on siiski mõnusad aegajalat, viitab nõrkusele ma tean (Margus oma idamaade filosoofiaga).

Lisaks nendele huvitavatele faktidele sain teada, et Slovakkia mehed pidavat olema kõige truudusetumad mehed Euroopas, hea teada, üks mu sõber siin on slovakk. Ainult ma juurdlen selle üle, kuidas sellises uuringus andmete kogumine käib?Veel seda, et Saksamaal on täiesti võimalik, et mees jääb lapsega koju, väga harv nähtus Eestis, Slovakkias täiesti võimatu.

Aina rohkem hakkavad välja paistma kultuuride vahelised erinevused ja seda on huvitav näha. Ajaa veel üks fakt, sain teada, et mul on ungari aksent, mis ühe allika kohaselt pidavat väga kole olema, teisele allikale aga meeldis.

Ja veel, võibolla pean ma varsti enesetappu kaaluma, kuna ei saa suurest süütundest enam elada, sest Ioan süüdistab mind, kui ta testi ei läbi. Sellise koormaga juba ei ela eksju :D. Ma tahtsin juba asja ära teha, sest ma ei usu, et ta testi läbib, aga tema natuke veel loodab, eks lootus sureb jah viimasena.

Tagasivaade ehk juubel

Uskumatu, aga täna saab juba kuu aega minu siinviibimisest. Mis siis selle ajaga juhtunud on? Paljugi, mäletan veel, kuidas ma siia saabusin oma suurte pakkidega, mitte kedagi tundes. Nüüd on mul juba tekinud ümber väga toredaid inimesi. Kui välja jätta see, et olen veidi külmetunud, on mul väga tore. Ma tean, et ma kahetsen seda lauset mõnedel halbadel hetkedel, aga tõsiselt mul vist pole ammu nii tore olnud. Eestis on ka tore, aga teistmoodi, kuidagi rahulikumalt, siin läheb iseseisvamalt pöörasemalt. Ja mulle ju uued asjad meeldivad. Mulle meeldivad uued inimesed, uued kogemused. Ma tean, et saan siit elu jaoks palju vajalikke kogemusi, olen juba mõned hankinud. Siinsed olud panevad su inimestega suhtlema, kodus on sul oma sõpruskond ja ükskõik kui piiratud see ka poleks, sa siiski ei lähe tundmatute nägudega suhtlema. Siin sa näd peol inimest, tutvustad ennast. Ma olen mitme inimesega niimoodi suhtlema hakkanud, absoluutselt varem ei tundnud ja need on ka toredad inimesed. Loomulikult on ka siin inimesi, kellega ma paremini läbi saan, on inimesi, kellega tahan suhelda, aga mingil põhjusel veel ei julge, loodan, et muudan ennast, et ma enam ei kahtleks. Siinsed olud on pannud mind ka asjadele Eestis teistmoodi vaatama. Ent siiski ükskõik, kuidas ma ka ei mõtleks, ei suuda ma ettekujutada, et oleksin Eestis ühe kuuga nii palju uusi tuttavaid leidnud. Siin on kõik alguses üksi, seega neil kõigil on see kiiks, et nad justkui vajavad sind. Sellest on kahju, et kui ma Eestisse tagasi tulen, siis mu tuvusringkond päriselt ka kahaneb. 1 kuu siin ja 20 aastat Eestis, vauuu.

Muidugi on mul siingi aegajalt masendus, eks näiteks Krista teab, ju ma lihtsalt olen depressiivne inimene, aga Michael üritab mulle pidevalt oma „egal“ (saksa keeles suva) filosoofiat peale määrida. Ma juba vihkan seda sõna, aga võibolla õnnestus, mõnus oleks vahelduseks mitte asjadest nii palju mõelda, mitte nii palju kahelda ja põdeda.

Mis on selle blogi juures positiivset, ma võin kirjutada ükskõik mida ja kirjutada siinsetest kohalikest kõiki halbu asju, kuna nad ei saa nagunii sellest aru. Aga ma arvan, et panen siia ka mõne inglise keelse blogi, kuna näiteks Anna avaldas soovi, minu blogi lugeda. Mis mul uut on, ma olen siin tõsiselt sportlikuks muutunud :), muidugi kaks kilomeetrit joosta pole veel mingi hull sport, aga siiski, pole ammu nii palju ennast liigutanud. Lisaks käin veel basseinis, plaan on nagu kaks korda nädalas käia (teisipäev, neljap.), aga millegipärast leian ma alati neljapäeval, et mul on midagi paremat teha, laiskus noh. Ja muidugi prioriteedid peavad ikka paigas olema, kas pidu või ujumine, loomulikult pidu. Aga näiteks loobusin täna peole minemast, kuna ma pean õppima, nüüd ma õpingi, fotograafiat :D. Muide avastasin, et mul polegi läpakas Photoshopi ja mul pole õrna aimu, kuidas seda siia saada, kuna piltide vähendamisjärgne tervaustamine on tõeliselt vajalik asi minu meelest.
Homme lähen Bruggesse, juba iga nädalane traditsioon, kui nii edasi läheb olen oktoobri lõpuks kõik vähegi suuremad linnad ära näinud- ikkagi linnagoegraaf ju, mitte et ma siis suudaksin mingeid olulisi ülestähendusi linnastruktuuri ja muu kohta teha.Ja võibolla külastan linnu ka sellepärast, et loodust neil siin nagu väga palju ei ole. Ja krt kaks kõige vajalikumat asja siin:raha ja aeg, kaovad kuhugi musta auku. Aga ma vist olen seda juba maininud.

Eile suutsin oma kulinaarsete katsetustega käivitada tuletõrjealarmi. Räägib minu kokandusoskustest ainult head, kas pole? Tegelikult, kui asja nüüd pehmendada, siis arvestades fakti, et köögis pole ei aknaid ega ventilatsiooni, siis ei pidanudki ma väga palju selleks tegema. Kugi tuleb mainida, et pärast tuletõrje alarmi käivitumist murelikult ringi vaatasin, muutusid mu kartulid küll pisut ülemäära krõbedaks.

Nii nüüd lähen juba kolmandat päeva järjest peole, krt ma peaks hoopis õppima, aga noh kunagi teen seda niikuinii, las siis parem olla nii kaua pidu kui saab. Täna oli mul Annaga pannkoogiõhtu, mille käigus suutis Anna ka tõmmata laulud minu philipsist arvutisse, nüüd ma naudin muusikat, jeeeeeeeee!!

Nüüd väike ülevaade pidudest, üleeilne oli tõsiselt hea, itaallased (mehed) tegid süüa. Jutuks tulid sellised anomaaliad nagu see, et ma joon söögi kõrvale PIIMA, mitte vett. Mind suudeti üllatada pika diskusiooniga marihuaanast, mille lõpus tüüp oli tõsiselt mures juba oma imago pärast, et mida ma temast küll võin arvata?

Eilne pidu oli igavam, peo tõsine katsumus oli mõelda välja teemasid, mida ühe teise tüübiga rääkida, noo apppi ei suutnud mina nii palju teemasid pakkuda. Väheamalt saan hea koolituse smalltalkis.

Veel ühest imelikust kohalikust kombest- põsemusid ja täiesti võõrad inimesed musitavad siin üksteist. Esimest korda, kui selline veider anomaalia minuni jõudis, pidin ma küll väga ehmunud näoga olema, nähes endale lähenemas mingit inimest, mõtlesin ma alguses, et ta tahab mind kallistada, aga ei hoopis põsemusi. Heh veider.

Väikesi meenutusi eelmisest nädalast. Itaalia mehe arusaam sõprusest:“Yeah I had one friend. I said to her no shitty things like love and friendship, just fucking, OK. And she said yes, now we are friends.“

Nüüs selle nädala juurde. Kuhu kaob kogu raha????? Vastake mulle palun, ma lihtsalt ei mõista, kuhugi mõistetamuatusse paika on kadunud kolme nädalaga 300 euri??? Vist on nii palju. Noh vähemalt on see kaks korda vähem kui mõnel teisel. Tegin väikse arvestuse ja leidsin, et nüüd tuleb alustada kampaaniat 30 euri toidule nädalas. Muidu pean tõepoolest silla alla kolima. Jaaah nüüd te naerate, 30 euri tundub tõesti suur raha, aga noh ma käin ntx sparis ostan kolm asja ja voila 9 euri!!!! Nii, et ühesõnaga tuleb jätkata ravioolide söömist, söönud neid juba kolm päeva jutti, vähemalt on odav.

Okei siit blogist vist tundub, et mu elu polegi enamat kui toit, tegelikult te väga ei eksigi, ainus suur nauding minu elus, jeah. Noh tegelikult on muidugi teine „nauding“ ka hollandi keel. Ik hou van Nederlands. Kõige rohkem meeldib mulle ikkagi mõte suurest testist. Aga vähemalt on tänu hollandi keelele minu päevad sisustatud. Muidu oleksin ju teinud midagi nii hullu nau otsinud endale töö. Aga nüüd, nende kuue loengu kõrvalt, mis ma endale võtsin, tundub, et vist esialgu ootan natuke tööga, võibolla ma olen hale, aga ärgem jätkem kõrvale fakti, et kõik need huvitavad loengud, nagu kartograafia arvutis, on hollandi keeles ja kogu inf on üleval minervas. Üks õppejõud küsis mult, kas ma tean, mis on minerva, mina küsisin, on see geograafia osakonna sekretär? Tegelikult on see nende arvutisüsteem, mis muidugi on ainult ja ainult hollandi keeles. Mitte, et ma sinna ligi saaksin, kuna mina passwordi, mis normaalselt oleks pidanud saabuma juba kaks nädalat tagasi, pole ikka veel saabunud. Ma arvan, et pean arvutikeskusesse helistamisest tegema oma hobi.

Täna oli tore päev, tüüpiline turisti päev Brüsselis, pildistasime, otsisime kõige odavamat söögikohta ja hiljem valisime välja kõige kallima kohviku.Ehk siis suure võileiva eest maksin ma vähem kui kakao eest. Belgia riiki ma ka petta ei saanud, mitte et ma üritanud poleks.Aga sellegipoolest, ma ei taha asju ära sõnuda, aga ma arvan, et mulle hakkab siin meeldima. Inimestega on huvitav rääkida, mõned tänased teemad näiteks- mustlaste olukord Slovakkias, kas surmanuhtlus tuleks keelustada, kas kliimasoojenemist mõjutavad looduslikud või inimtegurid (mille juures Maarja oma sõnavaraga tõsiselt hätta jäi, kohe näha, et olen rohkem inimgeograaf), milline oleks minu ideaalne pulm ja arstide raskest olukorrast Saksamaal. Kusjuures, mis mind kõige rohkem imestama paneb on, et kõigi nende teemade kohta oskasin ma midagi öelda. Kuskil tuleb ka minu suunitlus- kõigest midagi, mitte millestki eriti täpselt, kasuks. Veel üks asi, olen ainete valimisega tõeliselt hädas, ma nimelt ei suuda otsustada kas kuus ainet siin, pluss üks Eestis on liiga palju? Noh ma loodan, et ma ainult õppimisele ei pea pühenduma, vaid leian aega ka pidustmiseks.

Mul on interneti võõrutus, kolmas päev läheb juba- külmavärinad on juba tekkinud. Tegelikult ei suuda ma kuidagi lani võrku arvutit ühendada ja keegi ei oska mind aidata ka. Nüüd jäid kõik intervjuud Ly teha, sellest on mul kahju.

Ma olen tegelikult natuke vihane. Sain just teada, et ma olen ikka hirmus räpane olevus. Miks? Sest mul läks söögitegemisega kaunis kiireks, nimelt ei osanud ma ette aimata, et mikroahi soojendab toitu 15 minutit!!!! Ei tea, tõenäoliselt tegin jälle midagi valesti. Igaljuhul ei jüudnud ma taldrikut ära pesta ja muidugi oli vahepeal üks naine jõudnud majaperenaisele kaevata. Kusjuures irooniliseks teeb loo see, et see naine teadis väga hästi, et see on minu põhjustatud „kaos“ ja see sama naine on juba kaks õhtut järjest mulle oma tervet elu kurtnud. Uuh mõned inimesed on ikka salakavalad. Minule märkuse tegemine oleks tema jaoks muidugi liiga raske olnud, hoopis kergem oli minna kümme maja edasi. Jaah inimesed!

Veel pole ma praegu eriline itaalia meeste fänn, kuna mu pinginaaber otsustas äkki, et tema istub hoopis ühe teise tüübiga ja nüüd istub Maarja üksi jehaaa!

Neeh nüüd ma sain teada, et see on hoopis omanik, kes üritab üürilisi omavahel tülli ajada, jeeiii, millised toredad suhted. See naine, kes oma elust mulle rääkinud on, on ikka tore, nagu ma alguses kahtlustasin. Ja krt nüüd ma tean, et põhjus, miks ma netti ei saa on kaablis, mitte modemis, mitte minu läpakas ja mitte minu oskustes arvutiga töötamisel. Krt, mida ma kõike läbi juba ei proovinud ja, mida ma ei installeerinud. Ja siis see omaniku mees oma jutuga, see peab töötama, see ei ole võimalik, et kaabel on rikkis. Usu veel inimesi.

Eile sain teada, et fresh food ei tähenda Belgias mitte puuvilju nagu arvata võiks, vaid meie take away osakonda. Ehk siis lootsin, et satun puuvilja turule, aga kus sa sellega.

Loogiline järeldus postituste peale on vist, et ostsin lõpuks kaabli ja olen jälle õnnelikult interneti seltskonnas, kallis internet oled mu ainus ja kõige armsam sõber. Krt ma tekitan endal juba külmavärinad, ma kõlan juba nagu mingi it nohik, kellel elu pole või siis nagu Marily :D. Ma valin selle teise variandi palun.

Täna oli päris tore päev. Suutsin:

• Petta Belgia riiki- seda on tõesti lihtne teha, ma säästsin rongi pileti eest tervelt 5 euri. Korda läinud päev järelikult.
• Välja peilida, et me ei olegi aninus, kellel siin oma kutti ei ole (üks tüdruk on veel J), ma hakkasin juba lootust kaotama.
• Teada saada, miks wifi ei töödanud- siin on kaabelühendus. Seda ma veel ei tea, kuidas lani käivitada, aga äkki kunagi ma saan oma interneti?? (Muide kaabel on parajasti nii pikk, et ulatub seinast kraanikaussi, jeah, nii et siis teate, et kui ma msnis istun, kükitan oma oma arvutiga parajasti kraanikausis, tõeliselt mugav lahendus ma leian.
• Näha ookeani, ma pean sinna tagasi minema, et ujuma minna, täna veel ei tohtinud, aga ülehomme ma võin juba ujuda!!!!!

Selleks, et ma kogu aeg toidust ei kõneleks (aktuaalne teema ikkagi ju) ma kirjutan ühtteist ka oma hollandi keele tundidest. Ma ei kujuta ette, kas me tõesti nüüd vähem kui kuu aja pärast peaksime olema suuteliselt selles keeles rääkima. Praegu oskan ma öelda, kes ma olen ja kutsuda inimesi enda juurde. Kui see inimene, keda ma parajasti enda juurde kutsun, peaks minu hääldusest aru saama ja juhuslikult jaatavalt vastama, siis ei oska ma küll enam midagi öelda, aga noh, mis seal ikka. Tegelikult ma võiks praegu selle asemel hoopis hollandi keelt õppida, mitte kurta, et ma seda ei oska, eksju? Igaljuhul teisel tüdrukul Eestis hakkab hollandi keeles selline tore aine nagu fotogrammeetria. Mina tema asemel kaaluksin küll enesetappu, aga tema paistab päris normaalselt sellesse suhtuvat. Mina veel õnneks ei tea, kui suurel määral ma pean käima hollandikeelsetes tundides ja kui palju on mul inglisekeelset iseseisvat tööd. Õnneks on mul üks aine lausa terviklikult inglise keeles, koos arengumaade tudenitega. Õppejõu kommentaar: „Enamus tudenitest ei tule sellisest jõukast riigist nagu Eesti.“- heheeeee, mina ja rikas? See on vist küll siin maal ainuke koht, kus ma ennast rikana tunnen.

Tänase päeva (tegelikult juba eilse) naelu oli kohe mitu. Kõigepealt nägin musti boksereid vannitoa põrandal, siis nägin poksereid ühikakaaslase jalas (päris imelik on, kui jõuad koju ja sulle tuleb vastu peaaegu alasti ühikakaaslane J) ja siis nägin köögis savu suitsu. Seda ma kahtlustasin kogu aeg lõhnade järgi, aga nüüd ma vähemalt tean. Kes teab, mis toimub nendel kuue meeste pidudel???

Igaljuhul nüüd ma olen juba õnnelikult oma praeguses toas. Ainukene probleem on see, et kuskilt pole näha ühtegi wifi teenuse pakkujat (uuh jälle jamamine). Aga muidu on mu tuba lahe!!!! Ja eelmist omanikku ma lausa armasatan, sest mu toa teevad eriti kauniks tema jäetud tolmuimeja, triikraud, mikser, aurutaja, pesuvahendid, nõud jne. Ta tahtis mulle isegi telekat ja külmkappi jätta, aga seal rääkis omanik midagi, nii et neid ma siiski ei saanud. Aga ma olen ikka väga õnnelik. Ma ei suutnud midagi paremat selle tüübi jaoks välja mõelda, kui kinkisin talle puuvilju ( health teraphist ikkagi) J.