Tuju on jälle hea, oma koduigatsusest olen enamvähem üle saanud, eks see tuleb ja läheb. Nüüd olulisest ehk paar olulist asja, mis mulle ühika üleandmisel ütlemata jäeti:

• Soe vesi tuleb ja läheb, loogikat pole ma veel avastanud, köögis on see kogu aeg, vannitoa kraanis peaaegu mitte kunagi ja dušši all, noh ütleme, et väga hea on avastada, kui oled pea ära šampoonitanud, et soe on sedakorda jälle kadunud.
• Internet tuleb ja läheb, kordaks sama lauset. Eriti mõnus on see muidugi juhul kui oled blogis pika jutu maha kirjutanud ja noh edasi mõistate vist ise. Seepärast teen nüüd postitusi wordis. Muide see on ka põhjuseks, miks mul on üks jutt postitatud kaks korda.
• Mu ühikanaabrid on päris veidrad- nad korraldavad kuue mehe erapidusid kell 12 öösel. Nad siiamaani ei ole välja mõelnud, et kuuajased mustad nõud kraanikausis võiks ära pesta.
• Kanalisatsioon haiseb päris kõvasti ning kuna minu toas on kraanikauss, mis ei tööta, aga haiseb ( omapärane funktsioon kraanikausile, kas te ei leia), siis haiseb ka minu tuba, kui ma akna kinni panen. Aknet peaks ma tahtma kinni panna näiteks põhjusel, et elan suure tee ja raudtee kõrval, aga eks müraga harjub ära, eksju???

Paar päeva tagasi viisin ma teid natuke eksiarvamusele, Genti ülikooli geograafia raamatukogu ei ole pettumus. Ma vahtisin raamaturiiulit nagu karu meepotti ja ainus tõrvatilk oli fakt, et üle kolme raamatu laenutada ei tohi. See ei ole võimalik, valida neist ainult kolm raamatut, OLGE NORMAALSED!!!! Siin on kümneid raamatuid linnageograafia teemal ja mul pole ürna aimugi, millised neist minu baka töö koha pealt kõige kasulikumad oleks, sest ma vaikselt olen leppinud faktiga, et kõike ma läbi lugeda ei jõua. Ja pealegi hvtavad mind osad teemat bakast hoopis rohkem. Kusjuures irooniline on, et vaatamata raamatute rohkusest ja nendest, mis ma läbi sirvisin, ei leidnud ma, et kegi oleks kirjutanud linna visuaalsest küljest, eks vist peab linnaökoloogia leppima. Aga praegu on tunne, et kasvõi ainult loeks, et kõik need raamatud läbi vaadata jõuaks.

Song for the moment: Anathema- forgotten hopes.

Hetke ülesanne: Mõelda välja kuidas Philipsist laulud arvutisse saada.

Ps varsti panen siia ka mõned pildid Gentist.

Igavleva inimese päevik

Päevad muutuvad aina venivamaks. Nüüd, kus kõik administratiivsed protseduurid on selja taga, tahaks juba midagi asjalikku tegema hakata. Koolini on aega veel kuu. Hmmm, raamatukogus päevad läbi tšillimine ei tundu ka kuigi ahvatlev mõte. Kõige hullem on, et kui palju laiselda, siis tundubki aeg nii tühine- üks päev, mis ma ikka teha jõuan. Täna näiteks jõudsin ma käia poes ja siis „vahelduseks“ linna peal. Vähemalt pole ma mitte kunagi nii palju päevi järjest nii palju kõndinud, ma arvan. Linn on küll ilus, aga üks asi hakkab juba vaikselt pinda käima, miks siin kõik linnaosad peavad nii krdi ühte moodi välja nägema? Esiteks teeb see orienteerumise väga raskeks, teiseks ei ole siin huvitav Kõndida, miks minna linna teise otsa, kui sa võid sama näha siin. Üldiselt võiks ma hakata tegelema oma baka tööga, aga no krt ei viiiiiiitsi.

Eile oli meil esimene hollandi keele tund ka, jehaaa kolme tunni pärast ei kuulunud hollandi keel enam mu eriliste lemmikute hulka. See ei kõla ja seda on krdsi raske hääldada, ps hääldus pidi veel lihtne osa olema. Seega ootan põnevusega kuu aega hollandi keele tunde, mil päevas ainuke tegevus ongi kolm tundi hollandi keelt. Ma arvan, et ma vist kirjutan õppejõududele, et nad varem minu tunniplaaniga peale hakkaksid.

Mul juba hakkab kõrini saama, et mul pidevalt internetiga probleemid on.

Täna sai mul kõrini sellest, kui räpane mu ühikakaaslane on, seega pesin osad tema nõud, mis olid kraanikausis tõenäoliselt vedelenud üle nädala, võibolla ka rokem, ära. Võibolla olen ma liige hea inimene, sest vaevalt, et talle midagi sellega seoses kohale jõudis, aga ma lihtsalt ei taha inimest sõimama minna, pealegi pole teda vist isegi hetkel kohal. Muidugi sellest, kui hea inimene ma olen, annab märku see, et ma teile temast taga räägin.

Igaljuhul Genti raamatukogu oli pettumus. Mina ootasin, et Gent on ikka nii suur ülikool, et mina tulen kuskilt Ida-Euroopa sügavustest ja kukun istuli siinse raamatute valiku ees, aga tühjagi. Fotograafiast polnud siin ühtegi raamatut, mida oleksin tahtnud, enamus olid pärit aastastatest 90 ja varem. Inimgeograafia alaseid raamatuid polnud ka nii palju nagu võiks eeldada, arvestades et siin on geograafia osakond ja tugev maastikuuurimiskoolkond. Siiski leidsin ühe fantastilise raamatu- linnageograafia, peamiselt kirjutatud Inglismaa põhjal. Kahjuks on see ainult kohal kasutuseks ja selle leidmisek pidin ekslema kuskil maaalustes käikudes. Aga arvan, et hakkan seda nüüd peatükkide kaupa lugemas käima.

Tänase päeva nael oli ikkagi registreerimine Genti linna elanikuks. Kõigepealt otsisin ma pool tundi taga õiget maja. Kohtasin ühte abivalmis tüüpi, kes mind enda juurde kohvi jooma kutsus, kusjuures tüüp juhatas mulle ikka vale maja kätte. Lõpuks leidsin õige koha, selleks tuleb minna vanadekodust mööda, politseijaoskonna juurest pöörata ümber nurga, siis natuke käia ja voila, seal see ongi. Ja siis tuli välja, et ei mina pean ikka kesklinna registreerima minema. Minu brošüür ütles küll midagi muud aga noh see selleks. Igaljuhul peale esimest septmebrit tulevad politseinikud kontrollima, kas ma ikka elan seal, kus ma väitsin end elavat. Siis, kui üik hästi läheb, ja mind kümne päeva pärast ühikats välja pole visatud, saan ma alles legaalseks. Lihtsam oleks kohe olnud öelda, et ma lasin oma sovieetlikust konnatiigist jalga ja taotlen asüüli J

Täna sai mul kõrini sellest, kui räpane mu ühikakaaslane on, seega pesin osad tema nõud, mis olid kraanikausis tõenäoliselt vedelenud üle nädala, võibolla ka rokem, ära. Võibolla olen ma liige hea inimene, sest vaevalt, et talle midagi sellega seoses kohale jõudis, aga ma lihtsalt ei taha inimest sõimama minna, pealegi pole teda vist isegi hetkel kohal. Muidugi sellest, kui hea inimene ma olen, annab märku see, et ma teile temast taga räägin.

Igaljuhul Genti raamatukogu oli pettumus. Mina ootasin, et Gent on ikka nii suur ülikool, et mina tulen kuskilt Ida-Euroopa sügavustest ja kukun istuli siinse raamatute valiku ees, aga tühjagi. Fotograafiast polnud siin ühtegi raamatut, mida oleksin tahtnud, enamus olid pärit aastastatest 90 ja varem. Inimgeograafia alaseid raamatuid polnud ka nii palju nagu võiks eeldada, arvestades et siin on geograafia osakond ja tugev maastikuuurimiskoolkond. Siiski leidsin ühe fantastilise raamatu- linnageograafia, peamiselt kirjutatud Inglismaa põhjal. Kahjuks on see ainult kohal kasutuseks ja selle leidmisek pidin ekslema kuskil maaalustes käikudes. Aga arvan, et hakkan seda nüüd peatükkide kaupa lugemas käima.

Tänase päeva nael oli ikkagi registreerimine Genti linna elanikuks. Kõigepealt otsisin ma pool tundi taga õiget maja. Kohtasin ühte abivalmis tüüpi, kes mind enda juurde kohvi jooma kutsus, kusjuures tüüp juhatas mulle ikka vale maja kätte. Lõpuks leidsin õige koha, selleks tuleb minna vanadekodust mööda, politseijaoskonna juurest pöörata ümber nurga, siis natuke käia ja voila, seal see ongi. Ja siis tuli välja, et ei mina pean ikka kesklinna registreerima minema. Minu brošüür ütles küll midagi muud aga noh see selleks. Igaljuhul peale esimest septmebrit tulevad politseinikud kontrollima, kas ma ikka elan seal, kus ma väitsin end elavat. Siis, kui üik hästi läheb, ja mind kümne päeva pärast ühikats välja pole visatud, saan ma alles legaalseks. Lihtsam oleks kohe olnud öelda, et ma lasin oma sovieetlikust konnatiigist jalga ja taotlen asüüli J

Asjad, millest ma Belgias puudust tunnen:

• Puder, uskumatu, aga neil ei ole sellist asja- ja mina mõtlesin, et ma hakkan tervislikult toituma
• Leib- oli oodata, kõige tumedam asi, mille ma leidnud olen, on umbes sepiku värvi, aga ilma seeemneteta
• Piim, mis ei seisaks jaanuarini
• Tööstuskaupade poed, appi leidsin linnast ühe koha, kus tekke ja patju müüakse, seegi juhatati mulle kätte, pärast selgus, et mul polnudki tekki vaja, supermarekteid meie mõistes neil pole
• Raha, ikka see peamine, vaese idaturisti tunne on kogu aeg, eriti siis kui hindu vaadata, Aldi(ala meie säästukas) on tore koht, Spar enam pole.
• Meri, kuigi ma sellele veel mõelnud pole, siis ma tean, et ma hakkan igatsema
• Linad, siin on madratsikatted, mis neil viga- näiteks fakt, et madratsikate peab olema täpselt selle suurusega, mis madrats ehk siis kuna mina kolin ära seitsme päeva pärast, siis ei osanud ma endale kuidagi madratsikatet osta, eriti tore oli see, et ka omanik andis mulle vale suurusega madratsikate
  
  

Asjad, mis on siin hästi

• Miljonid pagariärid, ma tean, et seda lauset hakkan ma kahetsema, sest minu näol on tegemist inimesega, kes neist jumala eest ükskõikse näoga mööda ei või minna
• Linn ise, ei mingeid suuri paneelikaid, majad on armsad hubased ja mmm ma naudin seda linna, madalhoonestus ruulib, pole isegi klaaskuppleid eriti või pole ma neid üles leidnud.
• Rattasõbralik ja ratast läheb siin vaja, sain minagi oma, seitsme käiguga tervelt J
• Tudengid, oo see on tudengite linn, neid on siin igalpool ja palju ja ülds palju erinevaid inimesi, inimesi igale maitsele.
• Šokolaadipiim, üks geniaalne leiutis, tiramisu magustoidud on ka head
• Rongid, kuna ma elan raudtee vastas ja näen iga 15 mintsa järel rongi täpselt oma aknast möödumas, ei saa ma seda mainimata jätta, elaks ma Tallinnas sellises kohas, oleks juba ammu vedru välja visanud, kuna siinsed rongid on olulised kiiremad ja oluliselt vaiksemad

Eks ma täiendan seda nimekirja veel kindlasti, ma loodan, et plusspunkte tuleb lõppeks rohkem J

esimene päev

Ilm siin on sügiseselt värske ehk siis 10 kraadi ja ajuti lakkamatu vihmasadu, aga ma ei kurda. Mu jope pidas isegi seekordsele katsumusele, tund aega laus vihmas, vastu. See oli siis kui ma enda arust sammusin hostelli poole, kuid tegelikult suutsin kõndida linna serva- jajah ja ma tahan veel geograaf olla.Normaalse hinnaga söögikohta ma siit veel ei leidnud, tundus, et 10 euri peaks sind juba vaimustusest kiljuma panema- nii odav. Ja mina veel alguses ei tahtnud lasta spagettide eest 4 euri maksta, kuna lootsin midagi odavamat leida! Püha naiivsus ja lihtsameelsus. Ja heaolu ühiskond ruulib täiega, minu eksirännakute ajal oli enamus söögikohti kinni, ühes oli lõuna, kaks ei töödanud esmaspäeviti, üks enam ei olnud avatud ja teine veel ei olnud avatud. Positiivne. Seega leidsin, et minu vapustavalt hekas lahenduseks on Aldi- poekett. Mis siinsete hindade kohta siis öelda, maiasmokal on siin hea elu, kaheksa magusat saiakest ntx maksis alla euri, šokolaadikreem, suur purk ligi 10 krooni, piimajook oli ka suhteliselt odav ja muidugi hallitusjuustud on siin odavad. Aga liha on kallis, mina sain 1.49 eest mingid vorstid, mis isegi ei maitsenud hästi. Üldiselt tundub, et peaaegu kõik käivad siin väljas söömas, selline lett nagu take away koos salatite ja muude staffidega puudus täiesti, aga vüibolla oli see aldi viga. Aga aitab hindadest ja söögist.

Kirjutaks parem sellest, kuidas vahel veab. Ma ei taha muidugi õnne ära sõnuda, aga see hostel, mis mul lõpuks õnnestus kinni panna on nagu elu armas koht. Esiteks tuli omanik mulle rongijaama vastu. Teiseks tuli välja, et nemad teevad Genti ülikooli tarbeks brošüüre. Whoo to me, sain suhteliselt normaalse kaardi, samuti sain teada, kus asub geograafia osakond. Ilmnes, et mu hosteli lähedal. Täpselt nagu on lähedal ka tuba, mida pidin vaatama minema, tegelikult samal tänaval. Ma veel ei tea, kas ma võtan selle toa, aga oleks hullult mugav variant, kuigi jah, hind pole just kõige odavam ja kesklinna on ka maad ja rongid sõidavad lähedalt mööda ja üldse vigun ma liiga palju. Aga veel hostellist. Ma olen ainuke elanik. Omanik andis mulle maja võtme, eriti lahe oli siis kui ma tagasi tulin ja asusin mõistatama milline krdi uks võiks kuuluda hostellile. Mingit nime seal ei olnud, maja nr ma ka ei mäletanud ja järjestikku oli umbes kümme ust. Ma mõtlesin, et kas tõesti ma siis nagu üritan igasse lukku võtit toppida ja noh tõele aru andes nii ma tegingi. Õnneks ükski omanik mind sissemurdmises ei süüdistanud. Igal juhul üritan uuesti rääkida kui vaha koht see hostel ikka on, mul on oma ette vannituba, kööginõud, tonnide viisi rätikuid, suur abieluvoodi, teekeetmisvahend ja loomulikult igati abivalmis omanikud sinna otsa. Kas võiks veel paremat tahta? Aga nüüd ma lõpetan, võibolla kommenteerin pärast veel tuba ka.