haavatavus ja kurvameelsus

Mul tuli äkitselt Eesti igatsus peale. Kõik algas saunast.. Siin oli täna külm ilm ja mõtlesin, kui mõnus oleks minna sauna. Kahjuks on ajavahe selline, et ei saanud ka oma igatsusest kellegagi rääkida. Nüüd ma siis lesingi voodis ja kuulan melanhoolset Eesti muusikat ja mõtlen Eestist. Ma ei taha kõlada vinguvana ja depresiivsena, aga vahel lihtsalt tulevad sellised üksinduse ja melanhoolia hetked, ma olen ka ainult inimene. Aga jah, Eesti igatsusega tulid muidugi meelde ka inimesed ja tekkis tahtmine kellegi lähedasega rääkida. Ameerikas on inimsuhted veidi teistsugused ja ma ei kujutaks ette, et ma läheksin siin kellegagi rääkima, miks ma Eestit igatsen, see võiks välja näha kas kurtmisena või tänamatusena. Aga tõesti, igatsen antud hetkel kellegagi kõneleda, kes sellest saaks aru ja kes tõesti hooliks, sest hoolimine ju tuleb aastatega. Üldiselt muidugi olen edusamme teinud ja üksinduse tunne tuleb mind kummitama väga harva ja ma ei ootagi, et keegi mind sõnateta mõistaks. AGa vahel lihtsalt tahaks kellegiga koos vaikida...Nagu see laul: "Vaikin siis kui mul on valus, vaikin, siis kui mul on hea". Aga ausalt ma ei julge enam tunnistada, kui mul on meel kurb või tuju on paha, millegipärast on üsna selgelt jäänud külge see arvamus, et kõigepealt ei huvita see kedagi ja teiseks hoolovad teised sust siis vähem. Nii ma üldiselt olengi positiivne enamuse ajast ja üldiselt on see ka siiras...aga vahel lihtsalt tahaks olla kurb, ilma, et tekiks süütunnet, tahaks kellegagi rääkida, ka negatiivseid emotsioone jagada, aga piinlik on. Tundub, et mul on see tüüpiline Eesti mehe kompleks, ole tugev, ära näita oma nõrkusi välja. Aga tõepoolest, ma pole saanud ammu võimalust olla nõrk või kurvameelne, millegipärast tundub, et lisaks enda ja enda elu eest võitlemisele loodab üsna mitu teist inimestki minu tugevusele. Mis minust nii saab, ei tea...kas ma milalgi julgen ka negatiivseid emotsioone jagada või siis olla haavtav... seda viimast üritan praktiseerida. Aga lihtne on ju variant, kui kõik on sinu kontrolli all.

Aga kuidas see kõik on Eestiga seotud? Noh Eestis sai ikka inimestele kurdetud...liiga palju ma ütleks. Ja inimesed kuulasid, ma imestan siiamaani, kuidas nad küll viitsisid minu rikki läinud kassetti taluda aegajalt....Ühesõnaga kogu väljakutse seisneb selles, kuidas leida see tasakaal sügavuse, avameelsuse, positiivsuse, tugevuse, ambitsioonikuse ja haavatavuse vahel. Kui keegi on selle saladuse avastanud, siis avaldage mulle ka.