vaatega tagasi

Lugedes vahel oma endisi postitusi avastad enda üllatusekski väga asjalikke ideid. Ikka meeldib ju ennast petta arvamusega, et oled nii tohutult edasi arenenud ja targemaks saanud, aga tegelikult on minu mõtted elust ja õnnest ikka väga sarnased sellega, mis nad olid kaks aastat tagasi. Veidi frustreeriv isegi kohe, sest arvasin, et nüüd on küll palju kergem õnnelik olla, aga kui mõttemaailm on sama, siis mine sa tea? Eriti pani mind mõtlema üks L kommentaar, miks välismaal on kergem õnnelik olla. sest kõigel on ajutisuse pitser, seega ei vaevagi sa ennast selliste asjadega nagu tulevik, armastus, perekond jne. Aga huvitav kas see tähendab, et Eestis tuleb kõik jälle tagasi? EHk ma seda veidikene pelgangi... Seda, et peaks hakkama oma tulevikule mõtlema. Ei taha nagu, ei tea, ei kutsu. Kui saakski jätta selle ajutisuse tunde, mis ei pane sulle kuskilt poolt mingit survet. See on see hetk ja mis hiljem tuleb pole oluline...Hetkes elada on tegelikult vapustav tunne, võin seda nüüd oma kogemusel väita. Ja samas ma kardan seda kogemust Eestisse jõudes kaotada. Ma kardan kaotada kõike seda, mille olen enda arust siin kogemuste näol juurde võitnud.
Ma tahaks hoida juba seda, mida olen õppinud. Ja samas tahaks veel üht koma teist juurde õppida. Näiteks kuidas alustada inimestega stressi vabalt vestlust, kuidas läheneda julgelt inimesele, kellega oled üks kord varem rääkinud (mind ikka alati tabab hirm, et mis siis kui ta mind ei mäleta või minuga suhelda ei taha :P) jne jne. Aga nagu mainitud ma leian, et olen oma ellu suhtumises palju juurde saanud, aga ma kardan, et see kõik võib olla ajutine vaadates, mis tunded mind Belgias valdasid. AGa noh vähemalt olen nii mõneski asjas jõudnud lähemale sellele, mida ma elult tahan, väärtushinnangud loksuvad paika, vähemalt tundub