Käisin siin nädalavahetusel ameeriklastega suusatamas. Kuna ma see talv üle ühe korra suustamas käinud pole ja ma ennast ka teab mis ässaks ei pea, siis nentisin kohe, et ma olen aeglane.
Rajad ise olid väga lahedad ja loodus oli ka väga ilus, aga tingimused olid lausa kohutavad. Ütleme nii, et nüüd ma tean, miks suuski määritakse. Mul olid eelmääritud suusad, mis tähendab, et neile määret ei panda. Kirjeldamaks tingimusi, mis rajal olid, võin öelda, et ka allamäge sai ilusasti jalutatud. Ja ma absoluutselt ei liialda. Minu suuskade all oli jämedam lumekiht kui suuskade paksus. Tegin küll igasugu imevõtteid, aga jah, nüüd ma tean, mis tunne on nii paar miili suuskadel lihtsalt jalutada. Asi läks normaalsemaks alles siis, kui peale 15 km jõudsime alguspunkti ja sain oma suuskadele panna libisemist. Ja siis algas tõsiselt nautitav osa. Aga naljaks oli see, et mina oma aeglusega kvalifitseerusin kõige paremaks sõitjaks :D. Meie nö tippsõitja, kes järgmine nädal läheb 53 km tuurile oli tõsiselt vaimustunud faktist, et sõitsime 3,5 miili (ca 5,6 km) 35 minutiga. Mina, tema vaiamustust jagamata, küsisin, et kas tõesti on siinmail tegu hea ajaga. Ma tõenäoliselt tean Eestis nii mõndagi pensionäri, kes selle lõdvalt üle sõidaks ja seda isegi siis kui tegu on ainult ühe osaga 40 km tuurist. Ma muidugi ei saanud oma kaaslasele mainimata jätta sel ajal, mil tema ähkis ja ohkas, kui väsinud ta on, et mina tunnen ennast suurepäraselt ja pole ammu suusatanud :D. Lihtsalt liiga magus võimalus oli... aga jah tuleb välja, et USAs kvalifitseerun ma väga heaks harrastussõitjaks, samal ajal kui Pirita suusarajal kõik minust mööda kimavad. Saime tunnistust, et suusatamine on Eesti rahvasport
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
1 comment:
Vaata, sul on praegu hea võimalus promoda meie murdmaasõitjat Veerpalu ja Kikut OM-il :D Minu mäletamist mööda USAl mingeid arvestavaid tipptegijaid murdmaasuusatajate seas pole :P
Post a Comment