Nonii, minu NY seiklus on nüüd selleks korraks läbi ning karta on, et siit edasi tuleb suur õppimine, mida ma kohe üldse ei oota hetkel, aga eks ma mõtlen selle hullemaks, kui see on. Avastasin oma suureks imestuseks, et minu lend läheb kaks päeve hiljem Ny kui minu sõbra oma, ei ma üldse ei ekspluaeteeri neid :P. Jõudsin siin veel Central Parki näha, mis on tõesti üks maastikuarhitektuuri tippsaavutusi, hämmastav lihtsalt, et kogu see ümbrus on kunstlikult tekitatud. Lisaks avastasin, et 5 tundi võib kunstimuuseumi jaoks olla väga väike aeg. Käisin veel paar päeva tagasi Jasoniga siinses India, Hiina, Korea ning Ladina Ameerika ümbruskondades hulkumas. Etnilisus paistab peaasjalikult silma ikka siltidest ning poe valikust. Mul on tunne, et NY ei hakka selle poolest ikka kunagi igav, alati on uusi naabruskondi ja rahvuskultuure avastada.
Ausalt, kujutaksin ennast täitsa Ny elamas. Samas on minu jaoks inimesed väga olulised. Sõpru on lihtne leida, sõprus lihtsalt areneb aja jooksul, aga tõeliselt lähedasi inimesi kohata on palju raskem. Ausalt neid inimesi pole just väga palju, kellega sa kohe mingit lähedust ja klikkimist tunned. Paljud inimesed on sinu tuttavateks kujunenud pigem asjaolude kokkulangemise tõttu ja see pole üldse halb. Igav oleks ka, kui kõik inimesed oleksid sinu sarnased, aga samas on alati tore leida, et siin on mõni inimene, kellega lihtsalt klapib. Mul mõned sellised inimesed on, aga tõesti ühekäe sõrmedel, kui sedagi.
Asi, mis mind hetkel tõsiselt segadusse ajab, on minu tulevik pärast USAd, aga katsun selle pärast mitte liialt muretseda, eks elu teeb ikka oma korrektuurid. Ma olen avastanud natukene rohkem jälle hetkes elamise, samuti nagu elu nautimise nüüd ja praegu. Minu igipõline probleem on olnud selles, et lükkan õnnelik olemist ikka tulevikku edasi, saan õnnelikuks siis, kui….. aga seda ju ei juhtu. Õnne saab ära tunda ainult siin ja praegu. Tahaks loota, et tegu ei ole ainult puhkuse kõrghetkega. Ja mul on tunne, et jõuan mediteerimisega kaugemale. Olen enda jaoks avastanud helide maailma, instrumentaalmuusika. Võin nüüd rahumeeli kuulata näiteks klaverimängu ja keskenduda igale helile. Käisin siin džässi kontserdil, ja tund aega ma lihtsalt keskendusin neile võrratutele helidele, lülitasin ennast täiesti ümbritsevast välja, olid ainult helid ja mina. Väga mõnus tunne. Jah Carpe diem, ma pole varem seda ikka üldse mõistnud.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
3 comments:
Heh, tead ma siin kuulan meie 2007. aasta lindistusi sealt suvepraktikalt.. Kui ammu ja alles see oli :) Soe ja linnulaul ja meri - kõik on kosta. Ja siis kui sa seal midagi ütled, siis ma teinekord automaatselt naeratan. Ainult, et minu konstantse porgandihääle kõrval tundub sinu oma nii kauge ja summutatud kogu aeg. Peaaegu nagu praegugi.
Heh.
Muuseas, nägin sind unes ka ükspäe'. Et olid Hollandis kuskil vahetusüliõpilaseks ja kirjeldasid oma blogis oma elukohta ja näitasid pilte ka. Siis ma sattusin sinna Hollandisse käima mingile reisile ja siis blogi piltide järgi leidsin su elukoha üles. Elasid kuskil vanalinna-ilmelises linnajaos, välistrepi kõrval resideerus sul ratastoolis emost trummar :D Ära küsi :D ma ka ei tea.
Hihihi
olid ajad :) Tegelikult ma just mõtlesin, et olen täiesti alusetult meie tutvuse unarusse jätnud ja pole sul sagedamini külas käinud..
Aga selle unenäo kohta, nüüd ma pean hakkama valima, kumma unenäo järgi talitada, kas sinu oma, mis viis mind Hollandisse emo ja tema ratastooliga kokku või enda oma järgi, mis viis mind Iraani köisraudteega sõitma :D
Hahaha @ "tutvus" . Aaga noh, ega see suhtlemine/külas käimine ühepoolne pole :$ .... Tead, ma avaldan saladuskatte all, et ma olen hetkel kohutavalt kontaktitu ja kehva sidepidaja ja on näha seisundi süvenemist. Nii lihtne asi, nagu seda on telefonile vastaminegi, valmistab piina... Mandunud vist.
Aga üldiselt unede järgi paistab sul põnev tulevik olevat ;)
Õnne ja edu :*
Post a Comment