Peaks mainima, et Eestis on tore. Ei tea, kas see on ka seotud sellega, et olen endale lopuks puhkust lubanud, aga kohe palju parem on olla. Ja mis puutub enda kohale mahtumisse, siis ma kuidagi tunnen, et sobitun taitsa hasti veel siia. Samas tunnen ma ka, et ma olen muutunud, ikka heas mottes. Ma vaga vaga loodan, et see muutus on jaav ja mitte luhiajaline, arvestades, et uks positiivne naitaja on fakt, et mulle ei lahe teiste inimeste arvamused enam nii palju korda. Rohk sonapaarile enam nii palju, mis naitab, et tood on endaga ikka vaja veel teha. Samas ma tunnen, et minu Eesti elust voib vormuda taiesti rahuldav ja onnelik periood. Igaljuhul mulle tundub, et olen sinna rahul olemisse ikka palju lahemale joudnud kui varem. Aga muidugi on veel palju samme ees ja ma loodan, et samasugune areng jatkub ka jargmine aasta, tahaksin moningad asjad taiesti selja taha jatta. Kusjuures ma isegi ei tunne, et Eesti mind kuidagi vaga ahistaks voi sunniks mingisse vormi, pigem ma isegi tunnen, et mulle meeldib see mina, kes ma siin olen, rohkem. Kuigi olgem ausad, too liigub USA-s kiiremini ja areng sellesmottes on ikka tohutult tormilisem. USA keskkond sobib erialaliseks enesetaiendamiseks, sest see on stimuleeriv, sobralik, toetav jne. Eestis on liialt keskmes raha ja teadusringkonnad keskenduvad sellele, kuidas uksteisega konkureerida, mitte kuidas teha koostood- Nouka igand, nagu mulle oeldi. Loodame, et see ka muutub. Aga jah, teistsugusem tunne on, kui Belgiast tagasi tulles, sest Belgias tundus mulle, et olin seal juba loonud sellele elule lahedase, mida ma hetkel igatsesin, samas oli see koik ajutine ja mul polnud oskusi, et Eestis sarnast momenti tekitada. Nuud aga tundub, et olen USA-s ikkagi paris palju pingutanud ja labinud tule ja vee, ning Eestis tundub koik palju lihtsam, arvestades, et mul on naiteks siin sotsiaalne vorgustik olemas. Ma muidugi annan endale aru, et oige pea saab see jallegi iseenesestmoistetavaks. Ega inimesed siis oska pikalt rahul olla, eriti mina, pusimatu hing, nagu ma olen. Mul on juba tulnud uusi ja pooraseid ideid oma tuleviku teemal, nii et eks naeb, mis saama hakkab. Samas on hetkel ikkagi koige olulisem pingutada pool aastat nii kuidas jaksan, et Madisonist midagi kaasa votta. Prioriteedid paigas..Madison on oppimiskeskkonnana super, ja ma ei motle ainult profesionaalses mottes, vaid ta on tulnud kasuks ka minu kui indiviidi arengule. Kuigi, mul tihti on olnud USA-s ikkagi suhteliselt raske, siis ma ei usu, et ma peaksin kahetsema, sest see, mis ma sealt kaasa votan, on palju suurem kui mingi kirjalik too, see on elukogemus, oleks vist koige oigem oelda.

Jah see aasta on olnud ka suhteliselt keeruline, aga samas ka arendav. Mul on tunne, et ma arenen uha lahemale sellele inimesele, kes ma olla tahaksin. Kuigi madalseisuhetkedel tundub, nagu sammuksin paigal. Kuigi arenguga tekib ka see moment, et sa avastad uha uusi ja uusi asju, millega peaksid tegelema. Minu koige suurem katsumus saab olema aru saamine, et taiuslik elu ei ole voimalik, tapselt nagu taiuslik mina. Aga ikka ju nii tahaks, et onn olekski jaav seisund, et saaks olla kogu aeg onnelik. Aga samas onne ja rahulolu vahel on ainult uks ohuke piir, minu meelest. Asi, mida mina hetkel otsin on sisemine rahu ja koiksuse tunne, tunne, et ma olen tervik.

Nagu naete, on mul veel eesmarke jargmiseks ja ulejargmiseks aastaks.

Viimane hommik Madisonis. Natuke veider tunne, Eesti justkui tundub midagi kauget ja kui ma motlen oma korteri peale Eestis, siis kohe uldse ei taha mote uhendada mind ja seda maailma seal. Eestisse tulemine on mingismottes valjakutse. Teate ju seda tunnet, kui sa leiad, et oled muutunud, aga siis lahed ja vormid ennast jalle mahtuma sellesse puzzle tuki kujulisse auku, kus sul varem nii mugav oli. Olen seda vist kord juba oelnud, et kui muutuda tahad, siis pead seda tegema oma argikeskkonnas, siis muutub keskkond ka. Mind siiski huvitaks, kas on voimalik tulla valjastpoolt tagasi ja mahtuda muutununa ka sellesse sinu kujulisse auku universumis. Ma tundsin, et peale Belgiat see justkui ei olnud voimalik, Belgia muutus Eestis ainult kaugeks unenaoks, see, kes ma seal olin, oli Belgia mina. Tekibki kusimus, kas ma toesti muutusin seal nende poole aasta jooksul voi oli tegu lihtsalt lootusega. Ma ei tea, ennast on raske hinnata, oled teemas liiga sees, sind on raske hinnata, teised on teemas liiga vahe sees. Ma ei tea, miks ma nii palju ihkan muutumist, aga mulle tundub, et muutused on minu jaoks areng, muutused on viis paranemise poole, muutused on elutarkus, mis vaikselt saabub. Ja vastandlikult nii monelegi, uritan mina muutused kaasata ka positiivsema maailmavaate suunas.

Hetke muusika: Alender "Ja kuigi veel"

ilmutusi Madisonist

Motlesin, et nuud oleks oige aega raakida natukene lahemalt kohast, kus ma siin maandunud olen. Nimelt Madison, Wisconsin ja, mida ma nende kuude jooksul teada olen saanud.

Niisiis Wisconsin on piimaosariik, mis mulle kui juustusobrale taitsa meeldib. Monus juustuvalik on siin kull, kahju ainult, et juust uldiselt nii kallis on, kuigi peaks mainima, et siin on ta odavam kui Eestis. Samas huvitav on asjaolu, et siin ei ole siiski kohupiima.

Madison on Wisconsini suuruselt teine linn Milwakuee jarel. Kuid tegelikult on ta minu meelest suur kula. Kuigi inimesi on siin 200 000 siis tundub mulle justkui oleks siin eramud ritta laotud ja kuidagi jah, kula mulje jatab. Toenaoliselt on pohjus ka selles, et kesklinna osa on siin ulivaike, praktiliselt uks ostutanav, suur kirik ja ongi koik. Selles mottes on ta ikka stereotuupiline USA, et koik suuremad poed asuvad valjaspool linna voi siis suburbias. Kusjuures mitte ainult poed, ka paremad restoranid, kino jne. Autokultuur on lihtsalt Ameerikasse nii sisse kodeeritud. Kuigi raagitakse, et Madison on ulimalt hea uhistranspordiga linn USA kohta. Lisaks on siin monus jalgratta kultuur ja jalgrattaga on toesti vaga monus liigelda. Aga jah linnake ise on uks paras suburbia igal pool. Naljakas on moelda, et ukski normaalne Ameerika pere siin ei ela korteris. Veelgi enam, reeglina ei ela ukski normaalne pere ka uhekordses majas. Millal saad aru, et oled Ameerika eluga harjunud?- kui sinu korval asuv pisike kahekordne maja tundub sulle kuurina voi aiamajakesena. ja ma ei tee nalja. Majad on hiiglasuured Eesti mottes. Uldse on siinne eluolu vaga paarielule ja perekonnale keskendatud. Naiteks kasvoi poevalik ei soosi vallalisi, toiduained on grandioossetes pakendites, samamoodi on vallalistel raske endale normaalset elamist leida, kui nad just ei taha tudengitega uhes majas elada, mis arvestades tudengite elukombeid ei tohiks kull uhegi ule 30 aastase unistus olla.

Madison on Metsiku Laane kohta ullatavalt liberaalne. On utlus, Madison on tukike taevast, mis on umbritsetud reaalsusega. See reaalsus on siis ulejaanud Wisconsin osariik (v.a. Milawkee), mis on selgelt kristlik ja konservatiivne. Umbes 99% MAdisoni inimestest valis Obama. Nagu ma juba varem mainisin on see ka geisobralik linn ja peab mainima, et olen siin toesti kohanud rohkem geisid kui oma elus, mis on siis 4, ilmselgelt pole ma oma elus vaga palju geisid kohanud…..:D. Kusjuures veider on, et ma isegi tunnen kergelt vooristust kohati kogu selle vasakpoolsuse keskel,k eriti kui marksistlikud geograafid raakima hakkavad, kuidas kapitalism on paha jne jne. Ebavordsus uhiskonnas ei alanud mitte kapitalismiga. Kusjuures vastukaaluks koigile meie parempoolsetele, USA-s on astmeline tulumaks!!! Uks peamisi eeskujusid Eestile on teatavasti USA ja enamik poliitikuid raagib, kuidas me peaks USA seadusi ja maksususteemi jargima ja USA-d peetakse monusalt parempoolseks ja individualistlikuks, sahh teile Eesti poliitikud.

Madison on toidusobra unistus. Siin on sadu erinevate made restorane ja toit on hea, kuigi ma pole veel vaga palju valjas soonud. Paraku nagu mainitud juba, asuvad enamik paremaid ja odavamaid kohti suburbias ja on ligipaasetavad autoga voi siis tunni aja tagant kaiva bussiga.

Madisonis on uks USA suurimaid turge iga nadala laupaeval. Utleme nii, et turu labikaimiseks kulus minul ule tunni aja.

Madison on ulikooli linn, uliopilased moodustavad vist umbes veerandi linnaelanikest. Ja ulikool pakub selliseid voimalusi, millest ma unistanud ka pole. Toon valja need, mis mulle parasjagu meelde tulevad. Koos uliopilasstaatusega antakse sulle tasuta spordiklubi kaart, sul on voimalus oma arvutiga iga kell tasuta parandusse minna, sa saad kusida nou toenaoliselt igal alal, alati toimub palju uritusi, raamatukogususteem on super, muide Madison on vist ainuke ulikool USA-s, kus on geograafia raamatukogu eraldi ja siia on voimalik tasuta tellida raamatuid kogu maailmast! Lisaks meeldib mulle ulikooliga uhendatud matkaklubi, mis pakub vorreldes meie oma EGSNiga ikka vorreldamatult paremaid voimalusi, tosi kull siin on ka liikmemaks, aga noh kui selle eest on voimalik, mis tahes ajal tasuta kasutada kanuusid, sustasid, matkavarustust jne, siis ma ei virise. Uritusi toimub ka iganadal ja tegevused varieeruvad sustamatkadest, magironimisest kuni rantsoelu maitsmiseni. Muidugi pole ma just ulipalju saanud osa votta oma tiheda graafiku ja ohukese rahakoti tottu.

Vahest aitab seekord, ma siiski tahan, et inimesed magama ei jaaks….