feeling wonderful

voibolla kui ma seda piisavalt kaua endale kordan, siis jaan seda uskuma voi veelgi parem, tunnengi ennast suureparaselt. Kui tervisehadad kallale hiilivad, siis seda ikka korraga. Nimelt on mul viimasel ajal vererohuga probleeme olnud. Ma isegi ei maini seda, et kui ma pusti tousen, siis tombab silme eest mustaks, aga lisaks sellele vaevlesin umbes nadal aega pideva peapooritusega, lisaks oli tunne, nagu oleks pidevalt pilves. Milleks midagi tommata eksole. Kahjuks erinevalt monendest loomeinimestest, kes pilves oleku ajal uliproduktiivseks muutuvad, ei tundnud ma, et selline olek aitaks kaasa post modernistlike teoste lugemisele, millegiparast sulasid tekstiread rohkem kui ukskord kokku. (samas on mul kohati tunne, et postmodernistid ise pidid kull kirjutamise ajal pilves olema, aga ilmselgelt ei ole ma isegi uimas nii filosoofiline...). Noh lisaks sellele vaevas mind pidev vasimus, tegelikult okei vaevab. Kui sa tunned, et sa ei suuda hommikul voodist valja ronida, siis ara suudista ennast laiskuses, vaid tunnista, et sul on madal vererohk... Aga noh toele aruandes, oli kull kehv olla, aga lisaks sellele on mul siiamaani suur vaimne vasimus, et tahaks lihtsalt puhata, mitte lugeda. Aga noh see selleks, see nadala alguses vaevasid mind arevushood, suda hakkas lihtsalt mingi hetk peksma, nojah see ka ei mojunud lugemisele ergutavalt. Nadala keskel voitlesin kaheda kurguga, kuna kaks minu toanaabrit olid just haiged. Ja noh seedmine laheb mul iga paevaga uha kehvemaks. Selline tunne on, et varsti ma toesti tousen ka ohku nagu see isa seal espumisani reklaamis. Pluss viimased neli ood pole ma korralikult magama jaanud. Ja noh kirss tordi peal oli, kui nuud tulin koju ja voilaaa, ninast hakkas verd jooksma. Midagi oligi valesti, olen ju tervelt 3 kuud ilma nina verejooksuta hakkama saanud. Ilmselgelt lahevad paljud sumptomid kas siis stressi voi madala vererohuga kokku, aga no olge nuud. Kui valja arvata vaimne vasimus, siis tuju on mul enamvahem hea, olen endale meelelahutust lubanud see nadal. Kaisin naiteks eile salsat tantsimas, vaga lahe oli, 3 tundi salsat on tosiselt vasitav. Aga samas on mul selle korval tunne, et esiteks ma ei tohiks oma aega nii raisata ja teiseks, nii palju on vaja oma magistritoo tarbeks teha ja tahtajani on jaanud ainult 4 kuud. See on tosiselt vaike aeg, arvestades, et ma pole kirjutama veel hakanudki.
Tahaks, et vahelduseks juhtuks midagi head, mis aitaks mulle kinnitada, et ma saan hakkama, et muretsemiseks pole pohjust. Eelkoige aga tahaks vahelduseks natuke vedamist. Ma ei pea ennast eriti onnelikuks inimeseks, tosi, mu elus on palju head, aga ma olen iga asja eest pidanud vaeva nagema ja ma toesti ei nae, et miski mulle lihtsalt sulle oleks kukkunud, koik on tulnud labi oppetundide ja vahel ka kannatuste. Vahel mulle tundub siin ka, et ma ju pingutan, pingutan tosiselt palju, aga see ei nai lugevat, sest hinded pole endiselt midagi markimisvaarset, lisaks veel fakt, et sain oma kooli toenaoliselt sisse selleparast, et mu juhendaja tegeleb sama regiooniga. Aina rohkem hakkab mulle tunduma, et ma olen hoopis rohkem keskmine, kui ma uskuda tahaks ja geniaalsusest on asi kaugel, pigem on asi kovas toos. Tahaks, et minus oleks rohkem loomuliku andekust.....

Ja tosiselt nome tundub kurta, sest mul on tunne, et ma peaksin olema roomus ja head tujus ja ma isegi leian, et veedan liiga palju aega kaeveldes selle asemel, et olla heatujuline ja sarav. Tegelikult pole midagi viga, lihtsalt ma tunnen, et praegune olukord ei toeta minu puudeid olla positiivne. Aga noh nad ju utlevad, et lihtsalt hetkel on palju lihtsam olla roomus, kui katsumuste keskel ja toeliselt tugevad on need, kes leiavad positiivsuse ka vaga raskes olukorras. Pealegi, mis mustadest paevadest ma siin raagin, moned inimesed on surmasuus voi virelevad selleks, et endal hinge sees hoida, mis oigust on mul uldse viriseda.

Viimased nadalad on justkui mooda voolanud. Ja samas tundub, et eelmine nadal oli nii kaugel, isegi eilne oli kaugel. Aina tuttavamaks saab tunne, et ma ei maleta enam, mis ma eile tegin, raakimata siis eelmisest nadalast. Miks ma utlen mooda voolanud, sest tundub, et olen vaga vahe oppinud selle ajaga, aga samas kui keegi kusiks, siis ma ei oskaks ka oelda, mida ma siis tegin. Aeg on toepoolest suhteline moiste. Kolm nadalt Eestisse tulekuni tundub uhelt poolt nii pisike aeg, ent samas igavik. Vaike tundub ta siis, kui ma molten, mida koike ma peaksin/voiksin siin veel enne jouluid teha. Kas koigil on nii, et vaid veerand endale voetud plaanidest saab lopuks teoks? Igal juhul nii just minuga on. EI tea, kas asi on selles, et teen liiga grandioosseid plane voi olen lihtsalt halb plaanide taitja. Pikk tundub aeg siis kui ma molten sellele, et kolme nadala parast terendab puhkus, kolm pikka nadalat taisgraafikul tood. Ja ausalt oeldes ma isegi ei suuda siin oma aega kuidagi muud viisi sisutada. Teate seda tunnet, kui paevad on kogu aeg kohustusi tais ja kui saabub vabadus, siis selle asemel, et seda nautida, sulle justkui tundub, et
a. peaksid tood tegema, mis siis, et midagi konkreetset hetkel ei ole vaja teha
b. peaksid midagi tegema, mis siis, et voibolla tahaks lihtsalt istuda
c. sa ei saa endale meelelauhutust planeerida, sest sa saaksid sellel hetkel nii palju tood ara teha
d. sa ei oska enam meelelahutust planeerida, sest su kujutlusvoime on piiratud ja sotsiaalne elu tundub justkui mingi vooras fraas eelmisest elust (mis vois kull veel kuu aega tagasi olla taiesti aktuaalne)
voi e. sulle tundub, et sinu vaba aeg pole just koige ponevam ja teistel on alati lobusam, seega why not just work.
Mulle on koik need tunded tuttavad. See on ju tosi, et kui sa oled tooga hoivatud, siis sa ei muretse voi ei poora teistele sfaaridele tahelepanu. Samas, kui siin juhtub nuud akiline muudatus, tunduvad need teised sfaarid, mis muidugi on vahepeal unustatud riiulitele tolmu koguma, niivord koormavad, isegi kohati hirmutavad, et sa eelistad neist vabatahtlikult eemale hoida.

See eelnev ei tahenda, et ma siin inimestega ei suhtle. Olen viimastel nadalatel nendega palju rohkem suhelnud, kui varem, aga samas markan enda juures ka selliseid sumptomeid, et mulle valmistab raskusi kellegagi raakima hakkamine, ma valdin oma korterinaabritega kokkupuutumist. Ja muidugi hakkab mulle selgeks saama, kui vaga mugavalt ma ennast Eestis oma kindlasse urgu peitsin, et mitte mingi hinna eest riskida millegi uue ja tundmatuga. Mis muidugi ei tahenda, nagu ma veel oleksin valmis seda tegema. Kahjuks jab moistmise ja tegude vahele veel tukk tuhja maad.

oppetoost ja ulikoolist

See kord ma motlesin, et koneleks siinsest koolist ja oma magistritoost, mida ma siia tegema tulin. Ma pole veel siinset atmosfaari kiitnud, aga kool on tasemel ja oppejoud on aarmiselt sobralikud ja abivalmid. Juba fakt, et minu juhendaja, kes on ka dekaan, kohtub minuga regulaarselt on hammastav. Mul on siin tunne, justkui see koik oleks saatusest ette maaratud, sest koik klapib kuidagi eriti hasti. Niisiis motlesin juba Eestis, kuidas tuua oma too laiemale tasemele, mitte ainult tegeleda subjektiivsete identiteetidega ja lopuks on mul tunne, et I got it. Ja veel, enne ara minekut kais Hannes valja idée, et voiksin oma too siduda diasporaga (inimesed, kes on emmigreenunud, kuid kes siiamaani meentutavad heldimusega oma kodumaad) ning uritada ka Lasnamaed seletada kui diasporad. Tulen mina siia ja, mis ma avastan, mu siinne juhendaja tegeleb diasporaa uuringutega Eestis :D. Kui toenaoline see on? Kunagi kais siin uks teadlane Eestist, sellest ka tema huvi Eesti vastu, aga lisaks veel fakt, et just siis kui ma diasporaa teemani joudsin, tulin ma siia, kus mu juhendaja valdab teemat vaga hasti. See on liiga hea kokku sattumus. Niisiis olen inspireeritud oma teemast, rohkem inspireeritud kui eelnevate aastate jooksul, tundub, et mul on actually midagi oelda!

Muidugi peab mainima, et ained on siin rasked ja toomahukad. Naiteks uks aine naeb ette, et kirjutame akadeemilise artikli, teeme presentatsiooni, essee, retsensiooni uhele teisele presentatsioonile ja loeme iganadalaselt umbes 200-300 lk, pluss tegu on post modernistlikku teooriaga, mida on toeliselt keeruline lugeda, kui pole asjaga varem tegelenud. Aga mul on siin toesti tunne, et oppejoud on huvitatud, et me ka asjast midagi saaksime, mitte ei tee oma 9-5-ni tood ja see on inspireeriv. Kuigi ma endiselt olen kohati toga kovasti ulekoormatud, annan ma endale aru, et olen nende kahe kuu jooksul toenoaliselt rohkem arenenud, kui 3 aasta jooksul. Seega mulle sobib, kuigi ma ei kujutaks ette, et peaksin nii kovasti tootama pikema aja jooksul. Olen viimase nadala jooksul keskmiselt 4 tundi oosel maganud. Nuud tundub, et on suuremad aine ulesanded tehtud, saab keskenduda oma magistritoole, mille kohta mul on jargmine nadal ettekanne.
Aga toesti minu enesekindlus selles osas, mida ma teha tahan, kasvab. Ja parast igat vestlust oma juhendajaga tunnen ennast aarmiselt motiveerituna :).