Õnnest

Inspireerituna M- i blogist teen siia ühe uue postituse.

Õnnel ja enesega rahulolul on tegelikult palju ühist. Nimelt kumbki ei saabu saavutuste tulemusena. Tõsi mõni võit võib sind teha väga õnnelikuks, aga millegipärast tuhmub see õnn uute sihtide vallutamise kihus peagi. Kui inimene on väga saavutushimuline, nagu mina, siis ei oma saavutused tagantjärgi enam mingit tähendust, olulised on vaid need juhtumised, kus sa ebaõnnestusid. Ja need on kibedad juhud, mil heidad endale või siis maailmale ette oma läbikukkumist. Olen osa võtnud kirjeldamatul hulgal võistlustest ning vaid vähestel nendest on mind krooninud edu. Minu reaktsioon tulemusele on aga alati üks, meeleheide, et ei suutnud olla parem või siis kibe süüdistus maailmale, mis ei taha mulle anda seda, mida ma väärin.

Hiljuti olen kasutusele võtnud enesearendamise mõiste. Kui enne oli minu elus väga olulisel kohal teistega võrdlemine, siis nüüd sattusin teise lõksu, nimelt endaga võrdlemisse. Saavutused omasid tähtsuse eneseületuse teema näol, kas suudan olla parem kui ma olin. Seadsin endale sihid, tahan saada nii ja naa suguseks. Samas, mida ma kõige selle juures aru ei saanud oli, et enne kui saad hakata arenema, pead sa rahul olema endaga sellisena nagu sa oled. Sinu enesekindlus ei tule sellest, kui suudad olla seltsivam, kaastundlikum või midagi muud sellist. Siis kui oled sellele tulemusele jõudnud, hakkab sind taaskord midagi vaevama ja sa satud uuesti abakindluse võrku. Kusjuures kõige paradoksaalsem on näide, hakkan ennast armastama siis, kui suudan olla eneekindlam- nõiaring kas pole.

Õnnega on sama lugu. Sinu õnn ei tulene sellest, kas suudad läbi lüüa tööturul, spordivõistlustel või eraelus. Kui sa oled keskendanud oma õnne saavutamisele ning välisele ning pead õnneks seda hetkelist kaifi, mis tekib mäe vallutamisest, siis jääd tõenäoliselt igavestu nautima ainult üürikesi rõõmu hetki. Õnn on pigem tunne, et sa oled rahul ükskõik, mis ka ei juhtuks ja sa suudad ka negatiivse tulemusega rahul olla. Ebaõnnestumine ei hävita sind, sest su õnn asub hoopis sügavamal tasandil. Ja see rahulolu ei tähenda seda, et me loobuks arenemisest, sest me saame aru, et selleks, et muutuva maailmaga kooskõlas olla, peame ka meie muutuma.

Minule kui saavutusinimesele on sellise filosoofia vastvõtmine küllalkti keerukas, sest minu enesekindlus on alati toitu juurde saanud välismaailmast. Aga eks igalühel ole elus oma keerukad hetked.

Inimeste hindamisest

Täna tabas mind üks avastus, mis on niivõrd lihtne, et tundub uskumatu, kuidas ma varem selle peale ei tulnud. See, mida inimesed nimetavad tõeliseks armastuseks seisneb tegelikult selles, et keegi on valmis neid aksepteerima sellisena nagu nad on, et keegi hindab neid siis, kui neil on rasked ajad, kui nad on hakkama saanud tegudega, mis neile au ei tee jne. Kõik inimesed otsivad kiitust ning oma erakordse isksuse hindamist.

Järelikult, selleks et õnnelik olla pead sa õppima inimesi hindama sellistena nagu nad on, siis on lootust, et ka nemad sellega sulle vastavad. Olen tundnud juba pikka aega, et ma ei suuda ümbritsevat võtta sellena, mis ta on ning hellitan alati lootusi paremast tulevikust. Samuti ei suuda ma hinnata inimesi, kes mu ümber on. Selles seisnebki tõde, miks ma ei suuda kunagi õnnelik olla ning otsin rahuldust ainult mingitest hetkelistest naudingutest- nagu enamus inimesi.

Aga leian, et teiste hindamiseks peab alustama ikka sealt kõige põhilisemast- endast, täpsemalt tuleb õppida armastama iseennast. Mulle on alati mõistatuseks jäänud ütlus, kes ennast ei armasta, ei armasta ka kedagi teist. Nüüd leian, et hakkan seda vaikselt mõistma. Selleks, et teisi akspeteerida, peame kõigepealt leppima oma enda vigadega. Olen enda kõige karmim kriitik ning see põhjustab ka seda, et kui teised mind arvustavad, tunnen end tihti väga lööduna ning väärtusetuna. Olen otsinud seda hinnatuse tunnet ikka läbi teiste ning olen tundnud lootusetust, et keegi ei ole suutnud mulle veel seda pakkuda. Tegelik tõde on vist, et kõigepealt pead sa suutma seda endale pakkuda.

Ning samas vaatamata sellele, et olen sellise avastuse teinud, on minus sisimas ikkagi soov, et kui suudan teisi tõelisemalt armastada, suudavad ka nemad mind rohkem hinnata. Kui mina ehk kõigis pidevalt vigu ei näe ja neid muuta ei ürita, äkki suhtuvad ka nemad minusse mitte ainult sallivamalt vaid vääristavamalt.