Seda veel http://picasaweb.google.com/maarjasaar

Väsinud aga rahul

Ma siis kirjutan vahelduse mõttes ka midagi. Pole olnud millestki rääkida, vaikne nädal on olnud, õnneks, pärast eelmist nädalavahetust eelistan vaikset stabiilset elukest. Nimelt oli mul nädala vahetusel selline depressioon, et anna olla, vist kõige hullem siiamaani. Sain aru sõpruse tõelisest väärstusest. Ja ka sellest, et see paar kuud siin on vist veidi lühike aeg, et leida tõelisi sõpru. Aga ma olen tõsiselt õnnelik, et mul on väga armsad inimesed Eestist. Tõsiselt, mida ma teeksin ilma teieta. Välismaa vaimustus hakkab vaikselt üle minema, alguses oli väga põnev, nüüd hakkab juba omamoodi rütm ja rutiin saabuma, peaks vist endale elu muretsema, mis ei näe ette kuskil üle kolme kuu viibimist. Küllap hakkab inimene pärast mõnde aega pidutsemist ka vaikust tagasi igatsema. Eelkõige igatsen aga Eesti loodust ja neid armsaid pildistamishetki seal.
Ja muidugi tööd on siin endiselt, aga täna tegin endale puhkepäeva, ainult kolm artiklit ja veits ajaloolist geograafiat :D. Minu energia on ka kuhugi minema ujunud, täna vägisi vedasin ennast basseini, kõige parem üllatus oli muidugi see, et ujumisriideid minu kott ei sisaldanud. Alguses mõtlesin, et krt ei julge selle tüübi nina eest kojugi sammuda, aga siis mõtlesin, et wtf ja läksin sinna, et asuda seletama minu probleemi ja kaubelda endale luba pärast riietega tagasi tulla. Aga siis otsis too lahke tüüp kapist välja mingid ujumisriided, mida ma laenata sain. Einoh tõsiselt lahe ju, kusjuures olin enne selle tüübiga mitte sama sõbralik kui alati, tohutult kiire oli, ujula suleti 3o mintsa pärast. Ja nii ma siis spurtisingi ja sain oma ujumismõnu kätte. Ja nüüd ma siis jätkan tervislikult krõpsude ja šokolaadiga. Ja muide ma ei saa aru, miks ei müüda üksikult teeküünlaid, pidin sada tk ostma. Ja, et mitte raisku lasta, siis süütasin oma toas 10 tükki koguni. Gospel Christmasit kuulasin ka, tõsine jõulumeeleolu... Ja nüüd ma siis igavlen, inglisekeelseid jutturaamatuid lugeda ei viitsi, midagi asjalikku ka ei viitsi teha, kusjuures inglise keelest puudub see oluline sõna, sõnaraamat annab tõlkeks to care, aga kamoon, kuidas ma ütlen, i dont care to read books või??? ja kuna minu sõnavarasse kuulub väga tihti väljend ei viitsi, siis ei saa ma oma tõelisi tundeid siin väljendada, kurb ma tean.Mis veel uudist, eile oli killer päev 10-6.30 koolis istumist, no lunch, aga see pole midagi uut.
Ja polegi rohkem huvitavaid mõtteid hetkel, nii nad räägivad, et vähene aju tegevus pidi õnnelikuks muutma, ma tunnengi ennast päris õnnelikuna, peab rajal püsima, kuigi minu baka tööle see ilmselt kasuks ei tule..

Ma kurdan siis avalikult ka, sest nagu ma avastasin, on see vähemalt üks asi, milles ma hea olen. (Huvitav küll, milleks see oskus kasulik võiks olla, peale inimestele närvidele käimise muidugi). Igaljuhul raske on, võibolla on selles süüdi fakt, et mul on sajandi nohu, ehk siis magama ei saa jääda, ärkvel olles on veel s...em olla, pluss silmad jooksevad pidevalt vett, jah mu elu on nii masendav, et ma ei oska muud teha, kui kogu aeg nutta :P. Ja tänane päev, viis tundi hollandi keelt, no apppi!! Kõigepealt kolm tundi maastiku konvensioone, mida kõike ma eksamil teadma pean, ja krt ma pean need ise kõik netist üles otsima, kuna hollandi keelest ei saanud ma küll aru, mis vahe neil on. Ja tehke lollile inimesele selgeks, miks mul seda tulevikus vaja on?? Aga ega ülikool ei peagi ju praktiline olema, õpetab sind mõtlema...hmmm aastaarvudes ja konvensioonides sel juhul vist. Kusjuures siinne hindamisskaala on hoopis teistsugune, 20 punktisüsteem ja väga hea tulemus on juba 14 punkti. Tahaks näha, kuidas nad selle eesti skaalasse tõlgivad, keskmine jääb alla kümne, mis see on siis, et ma saan eestis F-i või??Bye-bye cum laude igaljuhul. Muidu mind rõõmustab see, et siin ei saa vähemalt ilma asjata hindeid, aga kurvastab, et kui Eestisse tagasi jõuan, ei oska keegi minu vaeva hinnata, peale minu enda muidugi.

Igaljuhul peale loengut pidin arutama praktilist tööd, aga enne seda läksin kursakaaslastega sööma ja ma ilmaasjata ei öelnud, et mul oli 5 tundi hollandi keelt. Üks ja pool tundi pidin kuulama, kuidas nad omavahel hollandi keeles rääkisid, mul tekkis endast juba väga negatiivne arvamus, et põhimõtteliselt ma ei oska inimestega suhelda või midagi sellist, sest muidu ma ju ei oleks kogu aeg üksi oma kursustel? Mulle tõesti ei meeldi olla erak, kellele meeldiks?, aga mul on tunne, et mulle läheb see liiga palju korda. Ma saan aru oma kursa kaaslastest, kes omavahel hollandi keelt räägivad, sest nemad on suhelnud neli aastat, ilmselt on neil omavahel märksa enamast rääkida kui minuga, aga ma tõesti tunnen kärsakat (minu läbipõlemine nimelt), sest mul ikka veel säilinud arvamus, et kui ma suudaksin neile pakkuda mingi põneva teema või kui ma oleksin ise märksa parem suhtleja, siis oleks mul vähem probleeme. Samas paljud inimesed ütlevad mulle, et see pole sinu süü, et sinu kursakaaslased lihtsalt nii ebaviisakad on. Üritan ennast nende posititsioonile panna, mida teeksin mina Eestis? Võibolla varem oleks sama moodi käitunud, olen märganud, et vahel on kui ütled rahvuskaaslasele mingeid asju, pead neid lihtsalt niivõrd ebahuvitavaks või teistesse mittepuutuvateks, aga samas see inimene, kes keelest aru ei saa, võtab asja hoopis teistmoodi, tema ju ka ei mõista, kuivõrd igav ja tähtsustetu see teema on. Palju asju, millest enne aru ei saa, kui oled samas olukorras olnud.

Kusjuures üks ungarlane siin käis välja huvitava mõte:“Inimesed siin on viisakad ja lahked, tõepoolest nad on seda, kui küsid neilt midagi tänaval või kui palud abi. Kui sa aga soovid midagi enamat, näiteks sõprust, siis nad enam nii lahked ja viisakad ei ole.“ Ja tõesti olen paljude inimestega rääkinud, üritanud rääkida, oma kursuselt, aga hiljem piirdub nende sõbralikus vaid heal juhul tere ütlemisega. Ainult kolm erandit, mida ma siiamaani näinud olen.

Samas kujutan ette, et Eestis oleks olukord veelgi raskem. Mina olen ennast isegi Eestis üksikuna tundnud mingitel kursustel ja Eestis pole mul keeleprobleemi!!!

Ja keeleprobleemist edasi rääkides. Ma tõesti olen kõrgelt motiveeritud õppima hollandi keelt, ma tahan rääkida! Mis aga kärbib sinu motivatsiooni, on siinsed inimesed, veelkord. Kui mult küsitakse, kas ma oleks võimeline mingi territooriumi kirjelduse tegema hollandi keeles, siis ma pean kahjuks tunnistama, et ei. Saamtu tunne tekib, et kuidas siis, mida ma üldse oskan, inimestest aru ei saa, kirjutada ka ei oska. Koer tahab ka oma edusammude eest pai ja küpsist saada eksju, mitte kuulda, kui kaugel ta veel lõppeesmärgist on. Veel paar head tsitaati/olukorda. Mina:“ Kas minu hääldus on väga kehv.“ Belglane: „Mitte alati“- tõesti saan aru, julm sarkastiline nali, aga kärbib motivatsiooni. Ja siis kogu aeg need üllatused, et oii sul on nii suur aksent, oii sinu lausetes on kirjavead, oii kui lihtsaid asju te õpite. Krt õpin jah lihtsaid asju, ma olen teise taseme keskpaigas, mis te mõtlete, et me kirjutame filosoofilisi esseesid või? Ja mõelge oma prantsus keele peale, mida te kümme aastat õpinud olete ja oluliselt paremini ei räägi, kui mina hollandi keelt. Okei võibolla on asi selles, et ma võtan osa hollandikeelsetest loengutest, seega inimesed eeldavad, et kõnelen keelt, aga kui ma olen juba maininud, et ma olen algaja ja nad ikka üllatuvad..... Mina oleks siiralt rõõmus, kui mõni välismaalane kasvõi ühegi lause eesti keeles suudaks öelda.

Tuli natukene kuri blogi võibolla, ärge pange tähele lihtsalt paha tuju hetkel, ega kõik siis nii halvasti ka ei ole :P.

Veel täna oled see, kes oled, kuid juba homme võid ennast kaotada

Lihtsal tuli selline nostalgiline tuju...Ja see laul on ka väga hea. Kes ma siis olen ja kui palju ma olen siinse aja jooksul ennast kaotanud, leidnud? Seda ma ei oska öelda, tundub et mingid asjad jäävad ikka sinuga, kuigi võibolla ei tahaks. Nagu mu üks tuttav siin ütles, ennast on raske muuta ja enamus inimesi isegi ei proovi või taha. Mina tahan, aga võibolla on see just vale, võibolla ei saagi ennast tahtmise peale muuta.
Ja mõelda kui palju inimesi siin on, kellega ma suhelnud olen, kui palju inimesi meie elust üldse läbi käib ning kui vähesed jäävad. Üks inimene üritas mulle väita, et elus ei ole midagi püsivat, aga mina streigin, mina tahan, et mõned inimesed jääksid. Jääksid minuga ka peale siit lahkumist, et ma ei kaotaks neid. Muidugi ma unustaksin nad kunagi niikuinii, aga ma ei taha neid veel unustada, sest tundub, nad justkui pole saanudki meelde jääda. Püsivus ja, mis on siin elus üldse igavest on asjad, millele hakkad ka oma välismaa perioodil mõtlema. Ja, mis on üldse kindlat. Varem sidusin oma tuleviku kahtlematult Eestiga, ent nüüd, olen näinud kui palju siin maailmas võimalusi on ja ka seda, et sõpru leiab igalt poolt. Küllap ma ikka oma vanaduspäevi Eestisse veetma tulen, aga mis juhtub enne seda?? Ja veel, miks on vahel nõnda raske asjadest lahti lasta, nagu mul oli raske siia tulla, otsustamine plaanimine, need võtsid tohutult aega. Keeruline oli oma igapäevasest turvalisest keskkonnast lahti lasta. Kas kindlus ja järjepidevus ongi ainult hirm? Kas minu mure sellepärast, et ei näe siinseid inimesi enam kunagi pärast, on tegelikult üksnes hirm, et ei leia uusi???

On raske armastada sind sellisena nagu oled, kes armastaks sind siis kui sind ei ole...

See nädal ja üldse viimased päevad on olnud ikka väga imelikud. Olen olnud tohutult väsinud, olen siiamaani, esimest korda elus olen pidanud tõsiselt mõtlema, kuidas oma õpingutega hakkama saan. Ma siiamaani olen positiivne ja loodan, et saan, aga tööd on küll palju. Mitte, et ma seda teeksin, olen lihtsalt nii väsinud, et magan ja ei tööta.
Väike ülevaade asjadest, mida ma pean tegema:
*arvuti kartograafia iseseisev töö=probleemid, probleemid, probleemid, ei saa mina aru, miks krt see programm kogu aeg streigib, kui ma tahan importida maja, ja näen teises programmis ainult aknaid, siis see ei tee mind väga õneelikuks, võibolla ma olen lihtsalt liiga nõudlik?? Igaljuhul on suur osa tööd veel ees, kusjuures olen asjaga tegelenud nüüd kolm nädalat vähemalt seitse tundi iga nädal. Pluss selle aine teooria materjale pole ma veel siiamaani saanud, aga ma juba ennustan ette, et need on äärmiselt igavad. Aga mulle isegi hakaks see arvutiga töötamine meeldima, kui kogu aeg mingeid probleeme poleks.
*Maastiku planeerimise ja disaini iseseisev töö, mis tundub ka väga mahukas, ainult sellega pole me veel alustanudki mitte, pluss teooria materjalid, mida ma lähen paljundama, vähemalt eelmine tund oli mul väga naljakas, sest kõik, mida õppejõud rääkis, oli mulle nii tuttav. Ma teadsin kõiki nimesid, SEE OLI TÄPSELT MU BAKA TÖÖ. Nii ma siis istusin seal tagumises pingis ja muigasin. Ja kõik see on tegelikult tohutult põnev.
Ja järgmised asjad, mis mul teha vaja, jätan tulevasteks kordadeks, muidu läheb liiga masendavaks ausalt, mul on veel viis ainet, nii et võite isegi ette kujutada.
Veel veidrustest. Teisipäeval teisaldati mu jalgratas. Kusjuures mingit teadet ei jäetud. Mina muidugi arvasin, et see on varastatud. šokki ei saanud, aga suutmatuse tunne oli. Kusjuures olin koos oma ühe kursakaaslasega, ja too tüüp oli nii kena ja lasi esimese asjana jalga kui avastas, et mu jalgratast enam pole. Milline džentelmen!!! Igaljuhul seisin seal nõutult ja mõtlesin, et jah tavaliselt kollaseid jalgrattaid ei varastata, aga minu oma pidi muidugi eismene olema, arvestades minu ebaõnne jalgrataste ja arvutitega. Jalgratta paranduses juba kolm korda käinud! Seadsin siis sammud koju ja võtsin lepingu, et renti minna ja küsida, mida ma tegema pean. Ent lepingus oli üks inglise keeles äärmiselt kehvasti seletatud koht, mis andis mulle lootust. Läksin siis poodi ja selgus, et need bandiidid olid mu jalgratta teisaldanud, KUNA SELLEL OLI AINULT ÜKS LUKK!!!!No annab tobedamat asja otsida. Ja kümme euri nõudsid nad ka, selle eest, et olid minu ebaturvaliselt lukustatud ratta oma turvalise hoole alla võtnud. Õnneks, nende õnneks, olin tollel hetkel üsna rõõmus, et oma ratta tagasi sain.
Võibolla peaks oma reisist ka kirjutama. Tegelikult oli meil lahe, kuigi ma laupäeva õhtul pubis istusin nagu zombi, ma olin lihtsalt nii väsinud, no mitte ei jaksanud silmi lahti hoida isegi, ja siis veel need kolm kilomeetrit hostelli, kus mu läbivad unistused sisaldasid tualetti. Aga me nägime loodust, kusjuures PÄRIS loodust. Seega oli Maarja äärmiselt õnnelik. Terve päeva hulkusime mingis pooleldi park metsas. Ja järgmine päev tahtsid kõik nii vara jalga lasta. Kusjuures tundsin ennast keeleliselt veelgi suutmatuna, kui Flandrias, sest kõik oli prantsuse keeles, no english, geen nederlaands. Minu prantsuse keel on muidugi parimal tasemal. Õnneks oli meiega kaasas üks belglane, kes kõneles perfektset prantsuse keelt. Peaks vist millalgi siia kirjutama ka Belgia poliitikast, tõeliselt huvitav nähtus ja läheb enamustele siinsetele inimestele korda ka (Nagu Itaalia poliitika itaallastele, itallane ütles mulle, et kui oleksid valimised, ta isegi ei kõhkleks kojusõidu piletit ostma, hehee milline erinevus eestlastega, aga üldiselt tunduvad enamus rahvuseid oma poliitikast rohkem hoolivat, poolakat näiteks käisid Brüsselis valimas!). Aga olen päris paljude belglastega nende poliitikast rääkinud nüüd, huvitav on kuulata, peaks leidma mõne inimese ka Walloniast( prantsuse osa). Põhipoint on selles, et Belgia pole siiamaani suutnud oma valitsust kokku panna, valimised olid suvel, kui ma nüüd ei eksi, suve alguses. Võitlus käib kahe erineva poole vahel- prantsuse ja flaamikeelne osa. Ainuke asi, millest ma siiski veel aru ei saa, on miks on pandud kokku selline riik, kuidas see ajaloos juhtus, miks ei kuulu Flandria ntx hollandi alla. Aga noh hollandlaste üle heidavad nad ka nalja. Aga enamus flandrialasi on arvamusel, et kogu nende raha voolab vaesesse Walloniasse, juba sellepärast, et Flandrias on oluliselt rohkem inimesi. Päriselt pole ma arusaanud, kuivõrd tõele need jutud vastavad, aga samas on paratamatu, et rikkam osa riigist toetab vaesemat, see on normaalne igal pool mujal, väljaarvatud Eestis, me ju ei toeta Lõuna Eestit väga, egaju. Isegi Lasnamäe elanikke enamus rahast läheb teiste linnaosade toetamiseks, meil eksisteerib vastupidine, vaesemad kohad toetavad rikkamaid, et need ikka jõukamaks muutuksid. Aga Belgia teeme on tõsine, kuna siin on koguni üks erakond Flandrias, mis nõuab eraldumist, Vlaanderen blokk, kusjuures enamus Flandriast väitis, et nad iialgi ei hääletaks selle partei poolt, samas sai partei 1/4 häältest, kes siis hääletasid?? Enamus inimesi Flandriast on k arvamusel, et nad oskavad prantsuse keelt paremini kui walloonlased hollandi keelt, mis suure tõenäolusega on oisegi tõsi, sest ka wallonlastes on tükkike prantsuse mentaliteeti, miks õppida teisi keeli?? Samas ei ole ma ühegi walloonlasega rääkinud, oleks vaja, et saada ka sealpoolne vaade.
Aga huvitav on see teiste maade poliitilisse olukorda süvenemine, tundub, et asjad Eestis ei olegi kõige halvemini, kuigi enamus Eestist minu poliitiliste arusaamadega ei nõustu. Samas ntx Itaalia sõdib omavahel- Põhja Itaalia vs Kesk ja Lõuna. Meie sõdime venelastega samamoodi, ent nemad on üks rahvus. Ja hispaanias samamoodi ei saa katalaanid kastiilastega nii hästi läbi. Ühesõnaga huvitav on kogu see padsahkam. Ma juba planeerin oma järgmisi reise, sest ma tahaks ikka näiteks neid keeli rääkida, mida ma õppinud olen. Tuleb ainult Venemaale, Saksamaale ja Hispaaniasse või Lõuna-Ameerikasse minna :D. Aga reisimine on lahe, õpid tundma ennast, oma riiki, teisi. Viimastel päevadel olen jälle rohkem Eestile mõelnud ja sealsed teemad ning asjad on mulle lähemad tundunud. Vahepeal oli isegi tunne, nagu oleks siinseid inimesi ainult unes näinud. Aga eks ma naasen Eestisse väikeseks puhkuseks jõuludeks, 23 detsember, seitse tundi lennukiga sõitmist!!!! Jehaaa, kes tahab mulle vastu tulla :D???