Ma hakkan väga laisaks muutuma juba, kuigi tegelikult olin Eestis ka laisk. Täna käisin raamatukogus õppimas, esmakordselt vist minu elu jooksul, kus ma ronin kuhugi, et õppida, aga noh seal ei ole mingit muud võimalust egaju? Ja ma lausa pean kirjutama kui tohut vaimustust tekitab minus õppeaine GIS. See on nii põnev ja arusaadav... Pole vahet kas ma loen hollandi keeles või inglise keeles, suurem osa infost läheb ikkagi kaduma, kuna ma olen lihtsalt kord juba arvutite suhtes loll ja allergiline. Ja kartograafia arvutis on ka lahe, teooria materjali pole ma veel näinudki, aga praktika on igati nauditav, vähemalt on seal veel üks teine erasmuslane ja meil mõlemal on tunne, et me oleme just need kõige lollimad seal klassis, ma pakun, et see on õigustatud, ainuke konkurents lollima tiitli pärast käib meie vahel. Mingil huvitaval moel teavad kohalikud tudengid alati, mida teha. Meie aga ei saa oma asju isegi niimoodi salvestatud, et andmed järgmine kord alles oleksid....lahe. Aga programm on ka vigane, sest oleme kahepeal oma kümmekond asja avastanud, millega õpetaja on tõsiselt kipus olnud ning pidanud tunnistama, et tal pole õrna aimugi, milles viga on. Ainuke küsimus on, miks ainult meie selliste asjade peale satume??Ja nüüd on meil vaja teha praktiline töö, kusjuures ma hakkan juba vaikselt taipama, mida me tegema peame, ähmane ettekujutus juba. Kusjuures mul lähevalt pidevalt segamini programmid, mida me õpime kartograafias ja GISis. Ja siis on mul veel huvitavad ained ka, ajalooline geograafia on ikka tõsiselt lahe...ja tõsiselt hollandi keeles kahjuks. Teglikult ma ei peaks loengutes kohal käima, sest mul on inglisekeelne materjal, aga see jutt, mida ta loengus räägib, on hoopis teistsugune. Täna näiteks käsitlesime rahvastiku ajalugu. Pealegi ma loodan oma hollandi keelt arendada, ma õpin seal ju tõsiselt kasulikke sõnu nagu pest(katk), ossen(pullid), kouter (enamus belgalasi ei tea, mis see on, defineerimiseks läheb vähemalt kolm rida, üldiselt keskaegne maakasutustüüp, üks põhiteemasid ajaloolises geograafias). On selge, et pärast sellist sõnavara suudan ma edukalt hollandi keeles vestlust pidada.
Eelmine nädal oli meil taaskord ekskursioon. Selle elamuse tegi fantastiliseks asjaolu, et mul oli depresioon, olin kolm tundi maganud, ja kõik oli endiselt hollandi keeles. Kahjuks ei suutunud ma kuigi palju jälgid,a kuna olin piisavalt laisk, et mitte assistendi käest iga kord küsida, millest jutt käib. Vähemalt suutsin kohalike tudengitega juba rääkida, hehee edusammud. Üldiselt on inimesed siin ikka palju lahtisemad kui eestis, ma kujutan ette, olen püüdnud Eestis inimestega rääkima hakata, kui neil on juba väljakujunenud seltskond, paljud ei vaata sellele hästi. Aga ma saan siin tõsise suhtlemiskooli, ma juba kuulsin head kommentaari:"You talk to everything, what moves." Kahjuks ei saa ma sellega nõustuda, sest tihti lugu ei suhtle ma inimestega, kellega tegelikult rääkida tahaks. Mingisugune kompleks ikka veel, pole probleem, saab lahendatud.
Seltselust veel nii palju, et eelmine nädal käisin neli päeva järjest väljas, tore oli, pealegi ega need päris peod ei olnud, laupäeval oli näiteks spontaane filmiõhtu nelja inimesega. Film High Fidelity oli päris huvitav, mind enam ei huvitagi, kuidas mehed mõtlevad, rikub illusioonid ära. Ma tahan oma naiivse ettekujutuse säilitada, sry... See nädal on meil pikk, pikk puhkus, neli päeva siis. Ei tea, mida ma ettevõtan, võibolla läheme Ardennidesse, Belgia prantsuse osa, kus veel päriselt on mingit loodust säilinud, kui nii, siis võib kindel olla, et näete siin varsti pilte, peaksingi vist rohkem pilte üles panema...

Viimasel ajal pole midagi eriti juhtunud. Mul käis ema külas, iga õhtu tahtis ta juba kell 9 magama minna.... Seega oli mul äärmiselt üksluine nädal, kuna välja eriti ei saanud. Kuigi jah reedel käisin väljas, selle eest, et oma nägu näitasin, sain tasuta koti ja lõhaõli. Päris nii lihtsalt see muidugi ei käinud, aga nalja sai palju, rootslased olid purjus, kuna peol pakuti tasuta alkoholi, kui mina sinna jõudsin, siis alkohol juba maksiks...grrrrr. Aga nalja sai nende jälgimisega juba palju, eriti see osa, kus nad tänaval tüdrukuid veenma hakkasid, et need samade flaieritega, mille eest meie olime juba oma tasuta nänni saanud, sisse läheksid. Kujutage ette, kui sinu juurde tuleksid kolm mitte kaniet inimest sellise sooviga..Kusjuures me leidsime lõpuks kuus inimest, kes olid nõud sisse minema :D.
Käisin veel itaalia õhtul ning korraldasin oma kodus Eesti õhtu koos verivorstide ja kiluvõileivadega see on ikka hämmastav kui palju nende viimastega tööd on...pool tunnikest vähemalt. Eesti õhtul mängisin oma masendavat Eesti muusikat ja noh rahulik õhtu oli.
Ja see vist ongi lühidalt minu eelmisest nädalast kõik. Jättes kõrvale fakti, kuidas ma ema vale rongi peale vedasin ning piletita sõidu eest trahvi sain. Oleks kontrollör inglise keelt rääkinud, siis ma oleks vaielnud, aga hollandi keeles vaidlemine pole minu tugevaim külg veel... Kuigi ühes loengus sain juba pooltest asjadest aru, ma olin siiralt imestunud. Ent hõisata pole vaja, tänane ajaloolise geograafia loeng jäi küll väga segaseks, ja gis-i ma isegi ei näita enam oma nägu. Aga arvestades fakti, et ka belglased seal ei käi, ei tunne ma ennast väga süüdi.

Nii nüüd positiivsetest asjadest siin:

• Sõbrad, kes mu tuju siin enamasti heaks teevad- inimesed nagu Christina, Helena, Anna, Michal, Marco ja Alex. Hämmastav, kui ruttu võib endale selliseid inimesi leida.
• Ujumine, ma olen muutunud ujumissõltlaseks, võibolla aitab kaas fakt, et ma ei pea ujulasse jõudmiseks kasutama kahte erinevat ühistransporti ning see on tõesti ainus asi siiamaani, mis odavam siin. Ja jooksmine on ka tore..
• Minu armas tuba, koos kahe toreda majakaaslasega (üheksast).
• Muusika, kuna mul on nüüd arvuti, kuulan muusikat rohkem kui kunagi varem
• Sõbrad Eestist, hämmastav, aga ma olen avastanud kui toredad mõned neist ikka on, ja ma suhtlen nedega rohkem (põhiliselt täna nendele viljatutele msnis istumistundidele). Krista on ikka parim, aitab alati minu muredega, Marily pakub alati negatiivseima variandi välja :D.
• Jalgratas, ja sellega sõitmine, ma armastan seda, et ei sõltu ühistranspordist ja jalgrattaga sõitmine on tore, eriti kui kogu liiklus käib jalgratturite järgi...
• Pubides käimine, mulle meeldib istuda toredate inimestega pubis võtta paar puuvilja õlut ja tunda ennast mõnusalt.
• Suvaliste erasmkustega suhtlemine, see on nii lihtne, sa näed uut inimest ja sa lihtsalt hakkad temaga suhtlema, oleks see igal pool nii lihtne
• Hollandi keel, mul on kindel kavatsus õppida seda rääkima, sellepärast võtan osa ka hollandikeelsetest loengutest
• Loengud, mõned on huvitavad, kui ma aru saaks lõpuni, mida õps ajaloolises geograafias räägib....ja arvuti ained on siin ka kasulikud- kartograafia arvutis ja gis, praktikumid kestavad mõlemad 4 tundi, aga mulle meeldib, et ma tõesti õpin neid programme kasutama, kuigi raske on
• Üks tore belgia tudeng, kes minuga suhtleb, ta on ka enamvähem ainuke....
• Ja kindlasti on siin veel palju toredat nagu päikesepaistelised nädalavahetused, õpimine, ma pean hakkama teaduse lugemist nautima, parim viis on sisendada, et see mulle meeldib!!!!

Niisiis sellest on juba natukene möödas, aga jah läinud neljapäeval oli meil aines ekskursioon. Läksime kõige pealt loodusesse- heheee. See tähendab eramõisaparki- ja tõepoolest see on siin Ida-Flandrias üks ainsaid kohti, kus veel midagi rohelist kasvab. Kusjuures kõik on istutatud. Aga noh oleks tahtnud rohkem aru saada, kuidas pargi omanik, kes on mingi 80 ja pole kunagi maastikuplaneerimist õppinud, seletas perspektiividest ja muust. Kusjuures võis tõesti märgata, et tegu hästi kujundatud pargiga. Koomiline oli veel see, kui ma küsisin assitendilt (sest ega õppejõud mulle midagi ju loomulikult inglise keeles ei tõlkinud), mis oli siin enne kui riik nii linnastunuks muutus, siis sain tõsiselt nõutu näo, millest võis välja lugeda küsimust, millal see veel oli. Veel oli lahe jälgida seda, kui assistent loetles mulle kaardilt rohelisi saarekesi, mis veel alles jäänud on. Kusjuures nii huvitav on kohalike maastike taustal vaadata, kuidas erineb geograafia õpetamine Belgias ja Eestis. Eestis on meil tohutult loodust, seega keskendame tähelepanu erinevatele metsatüüpidele, putukate alamliikidele, sellist materjali on meie aines rohkesti. Siinset õppeplaani uurides ei leidnud ma ühtegi vastavat ainet, mis on ka loogiline arvestades fakti, et siin ei ole väga palju puutumata loodust (kui üldse). Seega belgias õpivad nad, kuidas kujundada maastiku- väga naljakas termin eesti mõistes, meie ei kujunda maastikku, vähemalt mitte loodus maastiku, see on meile verega kaasa antud, et kui maastik on kujundatud, siis see pole enam loodus. Siin aga pole muud võimalust. Ka rõhutakse siinses õppesüsteemis rohkesti GIS-ile ja muudele arvutisüsteemide ainetele. Võibolla on see ainult selle kooli eripära, aga kuna Genti ülikool on Belgias kõige arvestatavama geograafia teaduskonnaga, siis eeldan, et see annab ilmet kogu riigile. Samuti Eestis on ka Tartu geograafias rohkesti loodusteaduslikke aineid. Aga selleks, et näha, kuidas meie riigi maakate ning loodusolud mõjutavad geograafia õpetamist ning teadvustada, et nad seda teevad, pidin ma välismaale minema. See on hea, et suudan näha nüüd nii paljude asjade taha, mid amuidu oleks pidanud iseenesestmõistetavaks.

Aga jätkates ekskursiooni teemal, siis veel üks huvitav asjaolu, mis ma Belgia kohta teada sain, siin on ikka palju tööstust, poleks ealeski arvanud, eriti kuna tegu on Belgia ühe vanimalt asustatud piirkonnaga, Gent ja Brugge on tõsiselt vanad linnad. Aga Gentist lõunas on tõsiselt suured tööstusalad, nagu meie Ida­Virumaa. Ja suured radioaktiivsed väljad, õõvastav, hea, et ma Genti lõunaosas elan. Muide see pidi olema ka koht, kus rikkamad inimesed elavad- nii, et ma olen tõsine rikkur tegelikult- hehe. Tegelikult see vist kehtib rohkem nende väikeste (20 000) satellitkülakeste kohta. Külapersüektiiv on tõesti paigast nihkunud siin. Aga Genti põhjaosa pidi olema rohkem töölisklassi elamurajoon, samuti on seal türklaste linnaosa, peab sinna minema ja pilte tegema. Ja noh seal on ka palju probleeme, kuna sadam tahab laienda, see aga tähendab osadele inimestele ära kolimist ja noh, protestid ja kujutate ise ette..

Veel käisime külas „Small Russia“- Venemaa jõuab mulle ikka igale poole järgi. Küsisin muidugi, miks nad seda küla niimoodi nimetavad. Vastuseks sain, et seal pole eriti arenenud infrastruktuur, majad on väikesed, tööstus ligidal ning nad valivad alati vasakpoolseid. Ent samas, Venemaa praegu ja vasakpoolsed, arusaam Venemaast kui kommunismikantsist on lääne maailmas ikka äärmiselt juurdunud. Samas pärast seda iseloomustust, muidugi on see sarane sellele, mida meie mõtleme Venemaast, lisaks faktile, et Venemaa on meie jaoks nagu suur karu, kes meid alla neelata üritab, tekkisid mul mõtted, et samahästi võiks selle küla nimi olla Small Estonia. Arvan, et belglaste jaoks poleks vahet, üks Ida-Euroopa kõik. Kusjuures inimesed siin ei tea isegi, kus Eesti asub. JA GEOGRAAFID EI TEA SEDA. Vabandust väljenduse pärast, aga mida krdit nad siin õpivad siiski?? Aga noh samas mõeldes meie kursusele, siis ma siiralt kahtlen, et nemadki oskakasid öelda, kus asub Moldova või Rumeenia. Aga noh sain pakkumiseks, et Eesti ausb kuskil Poola ligidal, võibolla piirneb ka Valge-Venega. Mis meie jaoks on muidugi harjumatu, sest me defineerime ennast ikka ja alati läbi Soome ja Põhjamaade. Ka mina tunnen rohkem lähedust soomlastega kui näiteks lätlastega. Soomlastega on meil ühine iidne ajalugu, lätlastega lähi ajalugu. Hämmastav kui kaugele võivad juured edasi minna ning too iidne ajalugu meid mõjutada.

Kummaline ja samas mitte nii kummaline on, et alles siin märkad mõningaid eestlaste eripärasid. Me oleme ikka tõesti külm rahvas :D. Näiteks enamus kirjutavad sõnumi alla Hugs või Kisses, mina seda ei tee, sest mul pole harjumust Eestist. See ei ole ju tavaline, et ma kirjutan Eestis sõnumi alla „musid sulle“. Kõik, mis inglise keeles tundub normaalne, on eesti keeles kuidagi naljakas. Samuti saan siin olles aru, kui konservatsiivsed eestlased ikka on, kohtasin siin näiteks meest, kes tegeleb sotsiaaltööga, no mõelge ise, kui tavaline selline vaatepilt Eestis võiks olla. Sattusin tõsiselt vaimustusse, sest tüüp seletas mulle, kuidas ta soovib aidata tesimelisi narkomaane, ma tõesti imetlen inimesi, kes midagi teiste heaks teevad. Tema aga ütles, et siinmail ei ole sotsiaaltöö ebapopulaarne ja paljud mehed õpivad seda, milline vahe. Loodan, et ka Eesti kunagi sinnamaani jõuab.

Hakkan aina enam tajuma meie kultruui, sest kui ise selle keskel elad, siis sa ei kahtle ega esita isegi selle kohta küsimusi, miks asjad nii või teistmoodi on.

Eile oli meil väike erapidu koos rootslaste ja belglasega. Kusjuures neli tüdrukut ja teema oli....poliitika. Poliitika Prantsusmaal, EU karistuspoliitika, sain palju palju targemaks selles valdkonnas. Üks rootsi tüdruk on jõudnud oma elu jooksul juba õppida Saksamaal, Prantsusmaal ja nüüd siin. Oleks mina ka nii spontaanne, aga asjad muutuvad, ma luban teile. Aga päris lahe on see, et enamus siinsetest inimestest on tõesti targad ja laia silmaringiga, seega on neilt nii palju õppida.

Aga paar asja, mis ma Eestist igatsen on, et eestlased tajuvad näiteks kui ma räägin laulust 1905 ja Wikmani poistest, kummaline, aga selle lauluga tuleb mul alati meelde palju hilisem Wikmani poisid. See on selline teema, mida ei saa lahti seletada, seda peab lihtsalt ise tajuma. Samamoodi nagu ma võin kirjeldada, mis tunne mind valdab Eesti looduses, aga ikkagi ei saa ma seda täpselt üle anda. Ja eestlased on ikka liiga ükskõiksed oma maa väärtuste suhtes, näiteks kallid inimesed, meil on suurepärane kliima, LÕPETAGE VINGUMINE, tulge elage kuu aega Belgias, saate aru, mida ma mõtlen (loe siin sajab „natuke“). Pealegi ma olen ju talvefriik. Ja muidugi meie võrratuvõrratu loodus, varsti teen siia teema, kuidas me õppeekskursioonil käisime ja nägime „real piece of Belgian nature“.

Tänase fantastilise päeva üks osa õhtust möödus mingis Genti lähedases „küla (väike küla on nende jaoks 20 000 inimest) bussipeatuses friikartulid süües. Et, mis siis juhtus? Juhtus kartograafia arvutis ja GIS- hollandi keeles. Esimene oli veel okei, mitte, et ma nii palju aru oleks saanud, aga noh selle talus ära, kestis ka ainult tund viisteist mintsa. Aga teine..oii appi ma pole kunagi nii lähedal olnud loengus magamajäämisele. Ja tõesti ainult minu suured jõupingutused suutsid selle ära hoida. Iga 15 sekundi järel jõnksatas mu pea ja ma tuletasin endale meelde, et see jätaks minust veidi halva mulje, kui ma magama jääks. Siis tuli päästerõngas, paus, mille käigus Maarja tormas ummisjalu kohviautomaadi poole, ja ma ei joo kohvi NEVER!!! Nii et kujutage ette, kui masendav olukord oli. Kaasaaitas ka muidugi fakt, et ma jällegi polnud maganud eriti. Ja ka see, et mitte krditki ei saanud aru. Teine loengu pool oli juba normaalsem, keeleliselt ma sain aru noh ütleme poolest isegi, aga see ei aidanud sisulisele mõistmisele kaasa. Mõningate belglaste küsitlemise tagajärjel sain aru, et minu probleemid polnud keelelised, ka nemad ei saanud mitte mõhkugi aru. Nii, et tore siis, tuleb kõvasti kõvasti vaeva näha. Vähemalt suutis cappuchino mind ülejäänud loengu üleval hoida. Ja veel, kuidas saada hollandi keele mürgitust, mine välje koos belglastega, ole ainus võõrkeelne tudeng seal, garanteerin, et tunned ennast tõelise seltskonnahingena.