aasta USA-s

See aasta on olnud väga hea aasta. On toimunud palju murrangulisi seiku ning areng on olnud tohutu. Lõpuks ometi on mul tunne, et ma hakkan endaga sõbraks saama ning aksepteerima ennast sellisena nagu ma olen, mis ei tähenda muidugi, et ma ensearengu tee, kus seda ja teist jätaksin. Vähemalt enda puhul ma tunnen, et ensearendamine on vajalik selleks, et mitte kängu jääda ning selleks, et kasvada. Never in miljon years ei tahaks ma lõpetada sellega, et ma lihtsalt lepin olukorraga või inglise keeles on selleks parem väljend- settle down. Ausalt öeldes on mul tihtilugu probleeme eesti keeles enda väljendamisega, sest minu sõnavara ning eestikeelne sõnavara üldiselt tundub kohati pisut piiratud. Aga see selleks.

Jätkates endist teemat, siis jah, ma tunnen, et ma olen lähedal enese salgamise lõpule. Kui nüüd tagasi peegeldada, siis kogu asi algas tõenäoliselt rohkem kümme aastat tagasi ja ma olen õnnelik, et ma selle konarliku tee olen läbinud, sest on inimesi, kes on samas olukorras neljakümneselt. Mul on nüüd tunne, et suudan seista oma jalgadel, ent siiski siiski, nagu juba mainitud, arenguruumi endiselt on nagu ka teemasid, millega ma tahan lähemalt tegeleda.

Aga üks aasta USA-s on pannud mind paljusid asju taipama. Kõige tähtsam avastus on ehk see, et õnn on peidus sinus endas. Keegi ega miski väline ei saa sulle pakkuda kestvat õnnetunnet. Juba ainuüksi see avastus on kulda väärt, nüüd on aeg hakata tegelema selle enda seest õnne otsimisega, mis tõenäoliselt tähendab lähemat kokkupuudet ka spirituaalsusega. Teine oluline avastus on hetkes elamise võlu. Ma suutsin seda ka paar kuud praktiseerida ning ausalt, need olid ühed õnnelikumad kuud minu elus, kuigi välised tegurid olid üsnagi stressirikkad. Ka see on jätkuv väljakutse, taastada selline seisund.

Ma olen väga õnnelik, et kohtasin oma teel ühte inimest (muidugi on neid inimesi rohkem, aga siiski). Christin, olgugi, et 19, on mulle palju õpetanud. Jääb üle loota, et temagi meie suhtlemisest ühtteist on saanud. Tänu temale ning üheskoos asjade analüüsimisele on paljud asjad nii olevikus kui ka minevikus selgemaks saanud ning mulle on tunne, et meil on temaga üks tee käia. Ta on tohutult empaatiline ning tark inimestetundja ning juba selles osas ta inspireerib mind. Tõepoolest, meie jutuajamised on mulle palju andnud.

Sellest aastast on veel palju rääkida ning tõenäoliselt tuleb sellest järjejutt.