this is it

Kuidas saab aru, et Madisonis on hakanud suvesemester? Vastus on lihtne, teetood ja igal pool! Nimelt kasutab linnavalitsus usinalt ara aega, mil enamik inimesest on lahkunud, ulikool laks suvepuhkusele ju. Kuigi tegelikult kaivad ulikoolis ka suvekursused ja mina jalutan ikka usinalt igapaevaselt oma kontorisse, kuna endiselt on palju teha. Lisades sellele veel aja surve, siis olin vahepeal suhteliselt stressis. AGa ma votan puhkuse juuni alguses ja lahen Pohja Dakotasse loodusparki....tootama :). Tegemist on vabatahtliku tooga, aga selle asja pluss on fakt, et samal ajal saab nautida imelist loodusparki, suhelda pargivahtidega ja odav on see puhkus ka! Uks peamisi mureallikaid ongi viimasel ajal olnud raha. Ma pean uuesti leidma selle toreda tasakaalu, et ma suudaksin elada hetkes ja mitte muretseda nii palju, sest noh alati on ju asju mille parast murestseda. Kusjuures ma pole viimased kaks nadalad ka korralikult maganud, viimane nadal on olnud porgulikult palav. Ilma phukonditsioneerita on vaga raske elada peaks mainima, nii et olen isegi varasemal ajal hakanud toole minema, kontoris on vahemalt ohukonditsioneer. Madison ilm ei jahtu oosel maha, samasugune leitsak kogu aeg.
Aga viimasel ajal on ka palju toredaid uritusi olnud ja noh vahelduseks on taitsa tore olla sotsiaalne, kuigi peaks mainima, et vasimus ikkagi natukene hairib. Kaisin Lovikuningat vaatamas, matkamas, pidudel jne. Ja lopetamine oli ka, noh sain oma elu koledaimat tualetti selga proovida, ma isegi ei tea kuidas cap ja cown eesti keeles on. Silmailu lopetamine seega ei pakkunud, ka jai huumor puudu, ei saanud ju uhtki tibi kommenteerida. Peaks mainima, et minust oli usna masohistlik minna uritusele, kus lopetas koos 1600 inimest, personal touch oli margatav, isegi diplomid ei olnud isklikud, vaid kaante vahel oli sildike, kui tahad diplomit helista sellel numbril ja nimed loeti ette paberilipakatelt, mis me vahetult enne tunnistuse kattesaamist neile andsime. Lopekoned aga rohutasid kui erilised me koik oleme ja kuidas me oleme lopetanud parima kooli maailmas, noh ma loodan, et teised ka nuud teavad, et ma paima kooli maailmas olen lopetanud, eriti tahaks seda rohutada tulevastele tooandjatele. Erilisuse tunne sai rikutud veidi asjaolu poolt, et meid oli 1600, hmm just slightly dismotivating and discouraging.... saime teada koik faktid, miks Wisconsin on USA parim ulikool, nuud ma oskan vahemalt moodakaijat veenda. Kuigi tegelikult eks ta on vaga hea kool toesti. Ja natuke naljakas oli reedel oma magistritood esitada, et nuud ongi koik. Poorane aasta on olnud, magister uhe aastaga uhes USA tippulikoolis on tegelikult saavutus, aga see pole mulle veel eriti kohale joudnud ja praegu vahemalt pole erilist juubeldamise tunnet. Naljakas, et hetk, mida ma terve aasta ootasin ja mille nimel vaeva nagin moodus tegelikult nii sundmustevaeselt. Aga eks see juubeldamise meeleolu akki veel tuleb. Igaljuhul ma olen tohutult tanulik oma senistele kogemustele siin mandril. Ma ei oskagi isegi sonadesse panna seda koike, mis USA on mulle andnud. Haridusalaselt on olnud ikka tohutu tiigrihuppega, isegi mu juhendaja leidis, et vaga edukas aasta on olnud. Ja kui nuud kiidelda, siis komisjonile mu too meeldis, uks liige arvas, et tegu on rohkem kui magistritooga ja koik kiitsid ning utlesid, et kui ma peaks tahtma MAdisonis jatkata, siis nemad soovitavad mind igaljuhul. Ja my juhendaja on kogu selle aasta jooksul lihtsalt super olnud, ta on suutnud mind motiveerida, inspireerida, kritiseerida, arendada ja blablablaa ja koike seda samal ajal osakonna dekaan olles. Kusjuures enamikele tema juhendatavatele ta ei meeldi, sest nad on harjunud, et juhendaja tegeleb nendega rohkem ja nad ei pea ise pealekaima, aga noh parast minu Eesti kogemust olen ma harjunud olema vaga pealetukkiv.
Aga tegelikult on olnud ka isklikus votmes vaga vaga kasulik ja arendav aasta. Olen viimaks hakanud oma enesekindlust kokku solmima ja see on ainult hea. Antropoloogia andis mulle profesionaalse enesekindluse, ma tean, et hullemat kriitikat kui seal, ma toenaoliselt kuskil ei kohta voi kui kohtangi, siis ei vota ma enam seda kunagi nii isiklikult, nahk on lihtsalt paksem. Sama on kuidagi labi juhtunu toimunud ka minu isikliku enesekindlusega, kuigi pikk tee on veel kaia. Aga voibolla ma jatkan seda teemat kunagi veel, sest nuud ma hakkan oma ringisoitmise paevaks valmistuma.

haavatavus ja kurvameelsus

Mul tuli äkitselt Eesti igatsus peale. Kõik algas saunast.. Siin oli täna külm ilm ja mõtlesin, kui mõnus oleks minna sauna. Kahjuks on ajavahe selline, et ei saanud ka oma igatsusest kellegagi rääkida. Nüüd ma siis lesingi voodis ja kuulan melanhoolset Eesti muusikat ja mõtlen Eestist. Ma ei taha kõlada vinguvana ja depresiivsena, aga vahel lihtsalt tulevad sellised üksinduse ja melanhoolia hetked, ma olen ka ainult inimene. Aga jah, Eesti igatsusega tulid muidugi meelde ka inimesed ja tekkis tahtmine kellegi lähedasega rääkida. Ameerikas on inimsuhted veidi teistsugused ja ma ei kujutaks ette, et ma läheksin siin kellegagi rääkima, miks ma Eestit igatsen, see võiks välja näha kas kurtmisena või tänamatusena. Aga tõesti, igatsen antud hetkel kellegagi kõneleda, kes sellest saaks aru ja kes tõesti hooliks, sest hoolimine ju tuleb aastatega. Üldiselt muidugi olen edusamme teinud ja üksinduse tunne tuleb mind kummitama väga harva ja ma ei ootagi, et keegi mind sõnateta mõistaks. AGa vahel lihtsalt tahaks kellegiga koos vaikida...Nagu see laul: "Vaikin siis kui mul on valus, vaikin, siis kui mul on hea". Aga ausalt ma ei julge enam tunnistada, kui mul on meel kurb või tuju on paha, millegipärast on üsna selgelt jäänud külge see arvamus, et kõigepealt ei huvita see kedagi ja teiseks hoolovad teised sust siis vähem. Nii ma üldiselt olengi positiivne enamuse ajast ja üldiselt on see ka siiras...aga vahel lihtsalt tahaks olla kurb, ilma, et tekiks süütunnet, tahaks kellegagi rääkida, ka negatiivseid emotsioone jagada, aga piinlik on. Tundub, et mul on see tüüpiline Eesti mehe kompleks, ole tugev, ära näita oma nõrkusi välja. Aga tõepoolest, ma pole saanud ammu võimalust olla nõrk või kurvameelne, millegipärast tundub, et lisaks enda ja enda elu eest võitlemisele loodab üsna mitu teist inimestki minu tugevusele. Mis minust nii saab, ei tea...kas ma milalgi julgen ka negatiivseid emotsioone jagada või siis olla haavtav... seda viimast üritan praktiseerida. Aga lihtne on ju variant, kui kõik on sinu kontrolli all.

Aga kuidas see kõik on Eestiga seotud? Noh Eestis sai ikka inimestele kurdetud...liiga palju ma ütleks. Ja inimesed kuulasid, ma imestan siiamaani, kuidas nad küll viitsisid minu rikki läinud kassetti taluda aegajalt....Ühesõnaga kogu väljakutse seisneb selles, kuidas leida see tasakaal sügavuse, avameelsuse, positiivsuse, tugevuse, ambitsioonikuse ja haavatavuse vahel. Kui keegi on selle saladuse avastanud, siis avaldage mulle ka.