Nonii, minu NY seiklus on nüüd selleks korraks läbi ning karta on, et siit edasi tuleb suur õppimine, mida ma kohe üldse ei oota hetkel, aga eks ma mõtlen selle hullemaks, kui see on. Avastasin oma suureks imestuseks, et minu lend läheb kaks päeve hiljem Ny kui minu sõbra oma, ei ma üldse ei ekspluaeteeri neid :P. Jõudsin siin veel Central Parki näha, mis on tõesti üks maastikuarhitektuuri tippsaavutusi, hämmastav lihtsalt, et kogu see ümbrus on kunstlikult tekitatud. Lisaks avastasin, et 5 tundi võib kunstimuuseumi jaoks olla väga väike aeg. Käisin veel paar päeva tagasi Jasoniga siinses India, Hiina, Korea ning Ladina Ameerika ümbruskondades hulkumas. Etnilisus paistab peaasjalikult silma ikka siltidest ning poe valikust. Mul on tunne, et NY ei hakka selle poolest ikka kunagi igav, alati on uusi naabruskondi ja rahvuskultuure avastada.
Ausalt, kujutaksin ennast täitsa Ny elamas. Samas on minu jaoks inimesed väga olulised. Sõpru on lihtne leida, sõprus lihtsalt areneb aja jooksul, aga tõeliselt lähedasi inimesi kohata on palju raskem. Ausalt neid inimesi pole just väga palju, kellega sa kohe mingit lähedust ja klikkimist tunned. Paljud inimesed on sinu tuttavateks kujunenud pigem asjaolude kokkulangemise tõttu ja see pole üldse halb. Igav oleks ka, kui kõik inimesed oleksid sinu sarnased, aga samas on alati tore leida, et siin on mõni inimene, kellega lihtsalt klapib. Mul mõned sellised inimesed on, aga tõesti ühekäe sõrmedel, kui sedagi.
Asi, mis mind hetkel tõsiselt segadusse ajab, on minu tulevik pärast USAd, aga katsun selle pärast mitte liialt muretseda, eks elu teeb ikka oma korrektuurid. Ma olen avastanud natukene rohkem jälle hetkes elamise, samuti nagu elu nautimise nüüd ja praegu. Minu igipõline probleem on olnud selles, et lükkan õnnelik olemist ikka tulevikku edasi, saan õnnelikuks siis, kui….. aga seda ju ei juhtu. Õnne saab ära tunda ainult siin ja praegu. Tahaks loota, et tegu ei ole ainult puhkuse kõrghetkega. Ja mul on tunne, et jõuan mediteerimisega kaugemale. Olen enda jaoks avastanud helide maailma, instrumentaalmuusika. Võin nüüd rahumeeli kuulata näiteks klaverimängu ja keskenduda igale helile. Käisin siin džässi kontserdil, ja tund aega ma lihtsalt keskendusin neile võrratutele helidele, lülitasin ennast täiesti ümbritsevast välja, olid ainult helid ja mina. Väga mõnus tunne. Jah Carpe diem, ma pole varem seda ikka üldse mõistnud.
Sunday, January 17, 2010
Friday, January 15, 2010
NY baby
Suur õun on lihtsalt LAHE, mud sõna on selle linna jaoks raske leida. Et, siis lahe nagu, loominguline, asine, huvitav ja etniline. Kõige kummastavam on just etniline pool. Milleks minna 20 erinevasse riiki, kui sa void tulla lihtsalt New Yorki. Sealjuures saad siin minna mitmete rahvuste minevikku, sest teadagi jääb välismaal mingi miniriik teatud hetkel seisma. Uued inimesed küll tulevad, ent see, mis siin on Hiina või Itaalia, on seda pigem minevikku vaadates, pigem sellises nostalgilises, enne globaliseerumist mõttes. Eile tabas mind tõsine äratundmine, läksin nimelt Brighton Beachile, mis on siinne venelaste rajoon ja uskumatu, mitte sõnakesti inglise keelt, sajad poed, kus sildid on vene keeles, kus on müügil “vanad head” vene asjad. Kuidagi väga lähedane lapsepõlve tunne tekkis. Minu suhtes NSV Liiduga on säilinud lapsepõlve nostalgia ajast, kui kõik oli väheke ehtsam, perekond oli tähtsam jne. Vaatasin poodides ringi ja ostsin siinsetele hostidele arvatava kalja, kohukesi, suitsutatud kala ja õigeid pirkuaid, endale aga türgi maiustusi :D, ei maksa unustada, et Venemaa on suur ja lai ning seal võib kohata väga mitmeid etnilisi mõjutusi köögipooles.
Eile kohtusin ka oma hostide sõpradega ja peab mainima, et tegu oli äärmiselt tarkade inimestega. Üldse tundub mulle, et tarkade ameeriklaste silmaring, vabandust, on veidike suurem kui tarkade eestlaste oma. Muidgi teatakse ka erinevaid asju, näiteks äraarvamismängu käigus selgus, et keegi ei tea Wolandi Meistrist ja Margaritast, keegi peale ühe inimese polnud seda lugenud. Samas ei valmistanud inimestele absoluutselt probleeme Polpoth, Vietnami diktaator, Charles De Gaulle jne. Sain aru, et minu silmaring on ikka väga palju Venemaaga ning NSVL seotud, ja tahestahtmata jääme ka lääna inimestele veel mõnekski ajaks postsotsialistlikuks maaks, mida seotakse Venemaaga. Aga mis siis? Eks me ju olemegi ja ma ei saa aru, miks peaks ka vägisi tahtma joosta Ameerika suunas. Üldse olen siinsetest vestlustest aru saanud nii Ameerika headest ja vigadest. Kui Eestis kajastatakse USA-d ikka väga suure individualism kantsina, siis peab mainima, et tegelikult on Eesti mitmes mõttes individualistlikum, näiteks fakt, et USA-s on astmeline tulumaks või, et siin on viimasel ajal hakatud katsetama mitmeid sotsiaalabiprogramme, mis meilgi kasuks tuleksid. See, mida Eesti nimetab USA mudeliks, on pigem 80 poliitika, ajad on veidike edasi arenenud.
MIs on veel NY juures huvitav, on kuivõrd turvaline ta oma suuruse juures on, Pariis jätab ikka tunduvalt ohtlikuma mulje. Ma pole siin veel näinud ohtlikuna tunduvaid linnaosi, kuigi palusin oma hostil mind viia pigem vaesematesse rajoonidesse. Siin on segregatsioon pigem etniline, kui öeldakse vaesem, võib arvata, et seal elab näiteks kariibimere taustaga inimesi. Kusjuures peaks mainima, et need vaesemad rajoonid, mida ma olen näinud, meeldisid mulle rohkem, kui üleshaibitud Hollywoodi staaride rajoonid. Mina jään ikka endaks ja otsin atmosfääri ning mingit erilist puudutust.
Noniii, nüüd on veidikene juba viimastest ridadest möödas ja olen jõudnud ühtkomateist veel siin ette võtta. Eile olin näiteks tunnistajaks korteripõlengule :P. Sellist külaskäiku pole mulle veel ettejuhtunud, samuti ei teadnud ma, et söök võib ahjus põlema minna. Igaljuhul ahjus olid vägevad leegid ja sain näha tulekustutiga ümberkäimist. Lisaks sellele vaatele, sain veel nautida vaadet üle kogu Manhattani, mi soli tõesti lahe ning õhtu oli täis fotograafiateemalist diskusiooni ühe teise huvilisega. Eilne juhtus olema fotograafia päev, sest põikasin läbi ka arvatavasti maailma ühest suurimast fotopoest. Mõnus oli, mitte, et mul oleks raha olnud midagi osta, aga sain lihtsalt suud vesistades jälgida nende varustust ja testida erinevaid makroobjektiive, kuigi ma olen oma praegusegi varustusega üsna rahul.
Lisaks külastasin ka Buffalot. Buffalo nagu enamus NY osariigi linnu, mis jäävad läände, märgib inimeste jaoks allakäigu ekvivalenti. Tegelikult ei olnud asi nii hull midagi, kuigi jah, metrood kasutasid ainult inimesed, kes väga väga pidid seda tegema. Metroos võisid sa ennast tunda otsatult rikkana. Kuigi jah, hoolimata sellest, et inimesed on vaesed, jaksavad nad ikka eramaja omada. Palusin nagu traditsiooniks saanud, oma võõrustajal mind ka vaesematesse kohtadesse viia. Selle peale, kui ma aina korrutasin, et asi pole üldse hull, küsis mu võõrustaja, kes on sakslane, mis on minu jaoks hull. Näitasin talle liinide pilte, ta vist ise ka tunnistas, et need tänavad, kus meie käisime, selleni ei küündinud. Vahel tundub, et olles tulnud Eestist, oled sa ometi kõike näinud. Olles olnud Tallinna ühistranspordi kasutaja, näed sa ikka kraadi võrra kangemaid pilte, kui NY või Buffalos. Näiteks ei kujutaks ma ette, et keegi hakkaks siin avalikult liimi nuusutama, mida ma olen Tallinna ühistranspordis mitmeid kordi näinud. Jah, tegelik geto ei asu ikka USAs, vaid on Tallinnas :P.
Kuna Buffalo on Niagara jugadele väga lähedal, pidin ma seal ka ära käima. EKspluateerisime väga suures mahus Christophi autot omavaid sõpru. Näiteks jaama tuli mulle vastu Ilja, keda ma polnud kunagi kohanud ja, kes ka minu väljanägemist ei teadnud. Imelikul kombel tundsime üksteist momentaalselt ära. Aga Niagara jugadest nii palju, et need siiski ei ole öösel valgustatud, erinevalt sellest, mida Chris arvas. Aga positiivsest poolest, kuigi ma juga eriti ei näinud, ei näinud ma ka ühtegi turisti :D. Lisaks pimedusele oli ka suhteliselt tapvalt külm nii et meil ei olnud eriti tahtmist pikemalt jugasid uurida. Selleks ajaks olin juba 4 tundi väljas veetnud ning saanud teada, et ei, minu saapad ei pea vett, ja jah, ilm tundub tunduvalt külmem, kui jalad on märjad. Seega ei jäänud mul jugadest eriti hingematvat tunnet, päeva nael oli hoopis see, kui sain oma märjad sokid jalast ära võtta. Nagu Chris ütles, polevat ta mind varem nii õnnelikuna näinud. Tore, kui õnne peitiub lihtsates asjades, kas pole. See on ka üks põhjus, miks on matkal nii lahe käia, see unustamatu tunne kui peale unetuid öid magamiskotis külmetamist sa lõpuks oma voodisse heidad…
Aga tegelikult mulle meeldis Buffalos, sest Chris on ikka väga lahe inimene, sai ikka üsna kaua üleval istutud ja räägitud ja lõpuks pidime ainult tunnistama, et nõme ikka küll, et me erinevates linnades õpime. Seega isegi peale 10 tundi tagasisõitu Buffalost, tunnen ma, et asi oli seda väärt, sain näha teise Fulbrigtheri eluolu ja igati huvitav oli, muide Buffalo arhitektuur on ka omaette vaatamisväärsus, Buffalos pidavat olema kõige suurem number Frank Loyd Wrighti hooneid.
Eile kohtusin ka oma hostide sõpradega ja peab mainima, et tegu oli äärmiselt tarkade inimestega. Üldse tundub mulle, et tarkade ameeriklaste silmaring, vabandust, on veidike suurem kui tarkade eestlaste oma. Muidgi teatakse ka erinevaid asju, näiteks äraarvamismängu käigus selgus, et keegi ei tea Wolandi Meistrist ja Margaritast, keegi peale ühe inimese polnud seda lugenud. Samas ei valmistanud inimestele absoluutselt probleeme Polpoth, Vietnami diktaator, Charles De Gaulle jne. Sain aru, et minu silmaring on ikka väga palju Venemaaga ning NSVL seotud, ja tahestahtmata jääme ka lääna inimestele veel mõnekski ajaks postsotsialistlikuks maaks, mida seotakse Venemaaga. Aga mis siis? Eks me ju olemegi ja ma ei saa aru, miks peaks ka vägisi tahtma joosta Ameerika suunas. Üldse olen siinsetest vestlustest aru saanud nii Ameerika headest ja vigadest. Kui Eestis kajastatakse USA-d ikka väga suure individualism kantsina, siis peab mainima, et tegelikult on Eesti mitmes mõttes individualistlikum, näiteks fakt, et USA-s on astmeline tulumaks või, et siin on viimasel ajal hakatud katsetama mitmeid sotsiaalabiprogramme, mis meilgi kasuks tuleksid. See, mida Eesti nimetab USA mudeliks, on pigem 80 poliitika, ajad on veidike edasi arenenud.
MIs on veel NY juures huvitav, on kuivõrd turvaline ta oma suuruse juures on, Pariis jätab ikka tunduvalt ohtlikuma mulje. Ma pole siin veel näinud ohtlikuna tunduvaid linnaosi, kuigi palusin oma hostil mind viia pigem vaesematesse rajoonidesse. Siin on segregatsioon pigem etniline, kui öeldakse vaesem, võib arvata, et seal elab näiteks kariibimere taustaga inimesi. Kusjuures peaks mainima, et need vaesemad rajoonid, mida ma olen näinud, meeldisid mulle rohkem, kui üleshaibitud Hollywoodi staaride rajoonid. Mina jään ikka endaks ja otsin atmosfääri ning mingit erilist puudutust.
Noniii, nüüd on veidikene juba viimastest ridadest möödas ja olen jõudnud ühtkomateist veel siin ette võtta. Eile olin näiteks tunnistajaks korteripõlengule :P. Sellist külaskäiku pole mulle veel ettejuhtunud, samuti ei teadnud ma, et söök võib ahjus põlema minna. Igaljuhul ahjus olid vägevad leegid ja sain näha tulekustutiga ümberkäimist. Lisaks sellele vaatele, sain veel nautida vaadet üle kogu Manhattani, mi soli tõesti lahe ning õhtu oli täis fotograafiateemalist diskusiooni ühe teise huvilisega. Eilne juhtus olema fotograafia päev, sest põikasin läbi ka arvatavasti maailma ühest suurimast fotopoest. Mõnus oli, mitte, et mul oleks raha olnud midagi osta, aga sain lihtsalt suud vesistades jälgida nende varustust ja testida erinevaid makroobjektiive, kuigi ma olen oma praegusegi varustusega üsna rahul.
Lisaks külastasin ka Buffalot. Buffalo nagu enamus NY osariigi linnu, mis jäävad läände, märgib inimeste jaoks allakäigu ekvivalenti. Tegelikult ei olnud asi nii hull midagi, kuigi jah, metrood kasutasid ainult inimesed, kes väga väga pidid seda tegema. Metroos võisid sa ennast tunda otsatult rikkana. Kuigi jah, hoolimata sellest, et inimesed on vaesed, jaksavad nad ikka eramaja omada. Palusin nagu traditsiooniks saanud, oma võõrustajal mind ka vaesematesse kohtadesse viia. Selle peale, kui ma aina korrutasin, et asi pole üldse hull, küsis mu võõrustaja, kes on sakslane, mis on minu jaoks hull. Näitasin talle liinide pilte, ta vist ise ka tunnistas, et need tänavad, kus meie käisime, selleni ei küündinud. Vahel tundub, et olles tulnud Eestist, oled sa ometi kõike näinud. Olles olnud Tallinna ühistranspordi kasutaja, näed sa ikka kraadi võrra kangemaid pilte, kui NY või Buffalos. Näiteks ei kujutaks ma ette, et keegi hakkaks siin avalikult liimi nuusutama, mida ma olen Tallinna ühistranspordis mitmeid kordi näinud. Jah, tegelik geto ei asu ikka USAs, vaid on Tallinnas :P.
Kuna Buffalo on Niagara jugadele väga lähedal, pidin ma seal ka ära käima. EKspluateerisime väga suures mahus Christophi autot omavaid sõpru. Näiteks jaama tuli mulle vastu Ilja, keda ma polnud kunagi kohanud ja, kes ka minu väljanägemist ei teadnud. Imelikul kombel tundsime üksteist momentaalselt ära. Aga Niagara jugadest nii palju, et need siiski ei ole öösel valgustatud, erinevalt sellest, mida Chris arvas. Aga positiivsest poolest, kuigi ma juga eriti ei näinud, ei näinud ma ka ühtegi turisti :D. Lisaks pimedusele oli ka suhteliselt tapvalt külm nii et meil ei olnud eriti tahtmist pikemalt jugasid uurida. Selleks ajaks olin juba 4 tundi väljas veetnud ning saanud teada, et ei, minu saapad ei pea vett, ja jah, ilm tundub tunduvalt külmem, kui jalad on märjad. Seega ei jäänud mul jugadest eriti hingematvat tunnet, päeva nael oli hoopis see, kui sain oma märjad sokid jalast ära võtta. Nagu Chris ütles, polevat ta mind varem nii õnnelikuna näinud. Tore, kui õnne peitiub lihtsates asjades, kas pole. See on ka üks põhjus, miks on matkal nii lahe käia, see unustamatu tunne kui peale unetuid öid magamiskotis külmetamist sa lõpuks oma voodisse heidad…
Aga tegelikult mulle meeldis Buffalos, sest Chris on ikka väga lahe inimene, sai ikka üsna kaua üleval istutud ja räägitud ja lõpuks pidime ainult tunnistama, et nõme ikka küll, et me erinevates linnades õpime. Seega isegi peale 10 tundi tagasisõitu Buffalost, tunnen ma, et asi oli seda väärt, sain näha teise Fulbrigtheri eluolu ja igati huvitav oli, muide Buffalo arhitektuur on ka omaette vaatamisväärsus, Buffalos pidavat olema kõige suurem number Frank Loyd Wrighti hooneid.
Subscribe to:
Posts (Atom)