Kohati on hea istuda, lugeda ja töötada (näiteks kasvõi siis kui su pea teistest asjadest, mälestustest ja hetkedest juba huugama hakkab). Minu loomeline palgatöö ja ka koolitöö seisnevad peamiselt kirjutamisest. Olen juba pika aega tagasi avastanud enda kirjutamisprotsessis sarnased mustrid. Kirjutamine algab alati selle ahastava tundega, mil sul on ees tühi leht- kohe täiesti tühi ja äkitselt kas päevade või kuude pärast peaks sinna tekkima mingi hulk sõnu, aga millest, kuidas, seda sa veel ei tea. Need hetked on kahtluse momendid, kas ma ikka saan hakkama. Siis aga mingil momendil hakkavad sul loetud materjali põhjal tekkima seosed ja veel seoseid. Seoste tekkimine on alati rõõmustav sündmus, kuna see võimaldab sul midagi täiesti uuest perspektiivist vaadata (vähemalt tol hetkel näib see uudne, kuni võibolla paar päeva hiljem loed autorist, kes on kõik sinu seosed juba ära kirjeldanud). Aga mõnikord harva juhtub ka see, et sa tõesti avastad uusi asju lihtsalt kirjeldades, kuidas sinu mõtted jooksevad- see on tõeliselt hea tunne, kuigi ma kahtlen, kas ma midagi sellist veel kogenud olen.
Ja siis kui lõpuks oled millegagi hakkama saanud, miski on valminud, on mõnikord rahuldustunne, mõnikord eneseületustunne, kuid mõnikord vaid kergendus, sellega on nüüd siis ühel pool. Eks need tunded sõltu ikka vastavalt sellest, millise hinnangu sa enda loomingule ise annad.
Aga igal juhul kirjutamine on raske, ent samas ka erakordselt õpetlik ning kohati rahuldustpakkuv. Mina olen alati lihtsamaks pidanud loengute andmist- kohati aitavad sinu õpilased sul seoseid näha, kohati loksub kõik ettevalmistusperioodil paika, sest sa pead mõne asja oma õpilaste jaoks võimalikult lihtsalt ära selgitama (siin puudub koht demogoogiale, mida kirjatöödes siiski piisavalt tihti kasutatakse) Veelgi olulisem on aga see, et loengute andmine paneb inimest tõeliselt mõtlema sellele, mida ja kuidas ta toodab. Väidan oma uskumatus naiivsuses, et tegelikult saaks enamus teaduslikke raamatuid, vähemalt minu erialal, ümber kirjutada oluliselt lihtsamalt, struktureeritumalt ja selgemalt.
Ent nüüd ma asun taaskord võitlema oma kümnepealise lohega ehk siis esimese teadusartikli parandamisele vastavalt retsensioonidele. Karta on, et tegu on pigem nädalate ja kuude kui päevade küsimusega.
