Viimasel ajal on mu elu hakkanud muutuma..Pole aega, tegelikult eriti millekski. Inimsuhted on kuidagi muutumas aina vähem ja vähem tähenduslikuks. Mul lihtsalt pole energiat, et midagi peale töötamise ja õppimise midagi teha. Arvan, et see ei ole päris normaalne, et elu ei peaks selline välja nägema. Kahjuks leiavad meie lektorid, et õppimisele üle 8 tunni päevas pühendada on aga enesestmõistetav. Võibolla ma lihtsalt ei ole piisavalt võimekas asju kiiresti ära tegema. Kuulda on, et välismaal on veel mitu korda hullem..Ma jään oma arvamuse juurde, elu ei ole normaalne, kui kogu aeg kulub töötamisele. Mõelda, et on inimesi, kes niimoodi elavad. Neile peab nende töö ikka väga meeldima. Ma ei tea, kas mina suudaksin iial nii hea töö leida, mille kõrvalt mulle midagi muud vaja ei ole. Ma ei kahtlegi, et olen selle semestri jooksul palju õppinud või õigemini on see veel käimasolev protsess. Ma üritan õppida oma aega normaalselt kasutama, üritan tulla toime pingleiste olukordadega, kriitikaga ning ebaõnnestumistega. Neid viimaseid on siia ikka jätkunud, alustagem kasvõi sellest, kuidas mu arvuti katki läks. Loomulikult oli mul seal olulisi andmeid. Noh ikka juhtub, aga veidi harvem juhus on see, kui arvuti ka teistkorda pärast garantiis käimist vedru välja viskab. Kui uskuda IBM-i mehi, siis on kaks korda järjest emaplaadi läbipõlemine äärmiselt harv nähtus, aga minuga see juhtus. Nagu juhtus ka see, et esseed, mille kallal olin kuu aega vaeva näinud, hinnati E-ga. Ei asi ei ole selles, nagu see oleks olnud paha essee, nagu õppejõud ütles, tegemist oli hästi kirjutatud esseega, lihtsalt probleem seisnes selles, et ma ei kirjutanud õigetest asjadest ega viidanud õigetele allikatele, see ei andnud piisavat ülevaadet minu ainealastest teadmistest. Nojah, lisaks sellele sain profesionaalse kriitika osaliseks, sisuliselt öeldi mulle otse välja, kui mõtetu mu baka töö on ja, et tegemist on pelgalt referaadiga. Lisaks heideti mulle veel ette enesekindlust, et umbes, kuidas nii algaja saab nii enesekindlalt esineda, nojah...Aga minu viga on jah see, et kriitikat ei kipu ma hästi taluma ning kohati soolan asjad üle. Üldse mul on see ülemineku periood, kus ma harjun vastutusega ning sellega, et elus ei lähe alati kõik nagu tahaks, paratamatult tuleb ette takistusi. Lihtsalt varem hoiti kõik mured minu eest varjul, ent nüüd olen tuulte räsida. Jah, ellu astumine on minu jaoks raske, kuna olen alati olnud selline muretu ning hooletu, näiteks võin vabalt kellajad segi ajada või asjad ära kaotada. Aga ega ma ei anna alla, küllap need kogemused mulle vajalikud on, miks, see selgub hiljem.