aktivisti õudusunenägu 8.08

Sakslased ei tööta eriti palju. Võrreldes seda, mida ma olen näinud Eestis ja mida ma näen siin, no on ikka vahe sees. Mina olen eestlane, mina tahan töötada, mina vajan mingil määral stressi. Kui mulle siin öeldakse, et täna võid veidi varem lõpetada ja seda kell 11 hommikul, siis hakkab minu töökas mina streikima. Mis mõttes veidi varem? Et siis kell 12 on veidi varem. Ma pole veel tööle hakanudki. Milles seisneb siis minu töö siin? Vahel jääb mulle mulje, et minu töö seisneb teistele koormaks olemisel. Sisuliselt ma mitte ei aita neid tööülesannete täitmisel, vaid pigem tekitan neile lisavaeva, et iga päev peab mõtlema, mis minuga jälle peale hakata. Kes täna minu järele vaatab? Lasteaialapse tunne tekib. Muidugi on inimesed siin lahked ja väga toredad, ainult mind neil siia küll vaja ei ole. Praegu on nende põhjendus asjaolu, et tulin ainult kaheks nädalaks, aga ma ausalt ei kujuta ette, et peaksin kuu aega siin olema. Jumal tänatud, et ma oma raamatud ja artiklid kaasa võtsin, äkki saab vähemalt natuke kirjutatud. Oluliselt tekitab mulle lisaraskusi ka väga keeruline ligipääs internetile. Sisuliselt on täna viimane õhtu, kui ma netti üldse kasutada saan. No ei ole lihtne. Ma tahaks: esiteks, otsida artikleid, teiseks suhelda oma sõpradega, kolmandaks täita neid avaldusi, mis veel teha on jäänud, neljandaks, on lihtsalt kujutlematult mõnus kui sul õhtul und ei tule ja sa saad võtta lahti mingi tobeda artikli netis. Vahel ollakse lihtsalt liiga väsinud, et koha mõistet lahata.

Nüüd jään ma ka siia üksi. Ehk siis õhtud on üks suur küsimärk, mis nendega peale hakata, tegevusetus tapab. Mul tuleb vist üks suur lugemis- ja pildistamisnädal. T teaks kohe mida teha, loomulikult töötada hilisööni lugemismaterjalide kallal. Kahjuks pole ma nii usin või vajan ma siis lihtsalt paaniliselt inimesi, kellega suhelda. Igal juhul üritan omadega hakkama saada. Olen ju alati saanud, aga tõotab tulla suhteliselt igav periood. Ootan juba 21 ja Frankfurti.

Minu Berliin 6.08

Minu Berliin, see on: palju rohelist, metsistunud loodust ja mittekellegi maad. Kui Eestis tehakse linnaparke, siis on need täiuslikkuseni viimistletud, mitte midagi pole jäetud saatuse hooleks või kohalike kujundada. Berliin on vastupidine näide, mulle meeldib see hooletus. Ka inimeste suhtumises on valitsev mingi teatud "egal" moment.

Minu Berliin: metroo lõhn nagu ütleb K., asi millest ta Eestis kõige rohkem puudust tundma hakkab. Berliini metrool on eriline lõhn ja metroo on linnas üheks keskseks elemendiks, sellest lihtsalt ei saa üle ega ümber. See ei ole pelgalt sõiduvahend see on elustiil.

Minu Berliin- siin ja seal meeldetulevad mälestused ja teekonnad, kohad, kus ma olen juba olnud mingil teisel väga ammusena tunduval ajajärgul. Berliin on mänguplatsid, mis Eestist 90.-ndatel tulnuna olid minu jaoks paradiis. Toona tundusid need tõesti hiiglaslikud, lapsena ei olnud ma enam saatuse hooleks jäetud, vaid mul oli oma koht, paik. Ka praegu alustatakse siin mingi linnaosa planeerimist mänguväljakutest.

Lauatennise väljakud, see on siin kõige populaarsem spordiala. Mul on tunne, et ka Eestis oleks vaja linnaruumi oma spordiala, Pariisis on see näiteks petange, võib-olla Eestis jalgpall? Samas berliinis on ka oluliselt rohkem avatud jalpalli staadione ja enam külastajaid, seda sel juhul kui võtta arvesse sealset suuremat elanike arvu.

Minu Berliin- pagariärid, kust me kunagi igal hommikul sooje saiu ostsime ja Kindersuprise, mida tol ajal Eestis veel ei olnud. Minu kogumismaania sai alguse nimelt Saksamaalt. Loomaaed, kust ma mäletan selgelt vaid sillakest, mille all ujusid krokodillid- nüüd ei tundu see millegipärast enam nii suur.

Minu Berliin on järved, kuigi ma seekord ühegi juurde ei jõudnud. Minu Berliin on veekell keskuse kaubamajas. Minu Berliin on mingi segu nendest mitmest korrast, mil ma Berliinis viibinud olen. Segipaisatud mälestused, eraldiseisvad osad, mida ei oskagi seostada. Kohati võõrana tunduvad kohad, kus olen kunagi viibinud, nüüd mingit teist teed pidi sinna sattudes. Minu Berliin on Aasia söögikohad, mis välimuse järgi näevad väga odavad välja, ent on tegelikult Eesti mõttes keskmise restorani hinnaga. Minu tookordne Berliin on ka maailma suurim magala, mis on hoomamatu, uuendatud fassaadidega. Kõik seal on mõõtmetelt lihtsalt liiga suur, ka kaubanduskeskused. On väga sürreaalne istuda majade vahel ja juua kohvikus elu jubedamat cappuchinot (K. kogemus, mina tellisin õnneks kakaod).

Minu Berliin on veel palju muud. Berliin ei meeldi paljudele, aga minu jaoks on ta ikkagi mingi eraldi kategooria- linnade linn. Nüüd sain kahjuks kurva uudise, et easyjet suleb oma Berliini lennu ja enam ei saagi Tallinnast otse Berliini- kui tobe. Schönefeld on juba minu kodulennujaamaks muutunud.