hallus minu sees

Teate, kuidas praegu tahaks ennast üle kanda mingisse teise ruumi ja mingisse teise minasse. Lihtsalt tahaks ja kõik. Kuidagi elutu tundub see elu hetkel. Käin tööl, sellel ajal, mis sellest üle jääb, tegelen muude kohustustega nagu lugematute avalduste täitmine ja tubade koristamine. Unustuste hõlma on vajunud mitmed hobid ja sõbrad. Kuidagi ükskõikne tundub see olek. Tahaks teistmoodi, tahaks inimestega rohkem suhelda, tahaks aktiivsem ja naeratavam olla, aga kuidagi ei suuda. Hall on seest. Ei teagi kuidas see algas või mis hetkel, samamoodi ei tea, millal ja kuidas see lõpeb, olin selle tunde enda jaoks Belgiaga unustanud. Võib öelda, et seal oli kuidagi lihtsam, oli vähem põdemist ja muretsemist, oli erilisem. Sel suvel on mind tabanud argielu nagu ta paljudel inimestel välja näeb, meenub tsitaat Trainspotingust- get a job, get a car ja blablaaa, samas mina ei taha olla see traditsiooniline rutiinis vaevlev inimene. Olen enda jaoks alati midagi erilisemat ette kujutanud. Nagu me kõik.
Õnn tuleb kõik sinu seest, ma tean- kõik kiirgab sinust enesest. Negatiivne energia tuleb ka praegu minust endast. Kuidas sellest üle saada, seda ma praegu ei tea ja ei oskagi kohe. Veidike saamatu tunne on, veidike idaalidest on kadunud kuhugi ja midagi pole asemele tulnud. Jah miskit oleks nagu mitte katki läinud, aga mõranenud pigem. Mis ei tähenda nagu ma pidevalt muudkui õnnetu oleks, sugugi mitte, on lihtsalt selline argine meeleolu ja motivatsioonitus. Suutmatus näha asjades midagi enamat, kui vaid kohustusi ja plaane. Unustus, miks need plaanid üldse sai tehtud. Teen asju sellepärast, et nii on viisakas ja inimesed ootavad mult selliseid tegusid. Kuidas aga olla viisakas enda vastu, seda ma ei tea.
Sellised tunded siis...