Monday, March 17, 2008

Õnnest

Pole ammu kirjutanud. Lihtsalt pole olnud loovust. Olen kõik oma baka töösse pistnud. Seda ka mitte nii edukalt, kui sooviksin. Samas üks küsimus vaevab mind. Kuidas me teame, mis on õnn? Ja millal olla õnnelik? Kuidas tunda ära seda, et sa nüüd oled õnnelik? Õnn peaks tulema ju seestpoolt. Seda ma juba tean. Mida ma veel ei tea, on kuidas selleni jõuda. Viimasel ajal on olnud rahulikud ajad. Võibolla see ongi õnn. Võime saada kõik, mis iganes soovinud oleme, ent ikka mitte olla õnnelikud. Miks? Kas selle pärast, et me ei oska tahta õigeid asju või ongi inimene oma loomuses nii rahulolematu?

Lugesin artiklit noortest. Pidavat olema eriline generatsioon, kõik kes on praegu saamas täiskasvanuks ehk siis sündinud peale 80-ndat aastat. Enamusel neist pidavat olema Odüsseuse kompleks. Ehk siis mingi sõnuseletamatu rahulolematus, soov avastada uusi kaugusi ja kõrgusi. Arvamus, et kuskil on alati parem ja rohelisem. Tahtmine saada uusi kogemusi, avastada uusi inimesi. Kõik see aga, takistab tõelist sidumist. Pereväärtused kahanevad. Tekib see mina, mina tahan olla ja avastada. Perekonda vaadeldakse, kui mingit takistust iseolemisele. Kui mul mingeid kohustusi veel ei ole, olen vaba. Kohustused- need on lapsed, perekond.Nad tahavad olla koos, ent piisavalt üksi- msn sobib täpselt.

Ma ei tea, ma olen kasvanud teadmises, et tahan maailma näha. Olen sellest unistanud ja nüüd tuleb välja, et see on generatsiooni viga. Aga kuidas siis, mis on meie generatsioonis nii erilist? Miks just meie...Kas igal generatsioonil on siis mingi ühine idee.

Võibolla ongi minu see otsimiskihk ja uudsuse vajadus puhtalt soov edasi lükata õnne avastamist endas. Seni, kuni arvame, et miski väljaspoolt teeb meid õnnelikumaks ei saagi me sisemise õnneni jõuda, arvatavasti. Samas ei tea, ma arvasin, et olin sellele päris lähedal. Puudutasin seda viimasel kuul Gentis või oli see ainult ettekujutus, meelepete? Sest, kuidas muidu sai ta käest pudeneda, kui ma keskkonda vahetasin. Ma üritan endale sisendada, et see, mis ümbritseb, ei saa mind ei õnnelikumaks ega õnnetumaks teha. Kui ma oleks tõeliselt õnnelik, siis keskkond ei segaks. Aga samas mulle tundub, et olin Gentis õnnelikum. Ometigi oli mul palju üleelamisi ning kui neid tagant järele analüüsin, siis mõtlen tahtmatult, et see ei saa võimalik olla. Võibolla ongi tagantjärgi rohi rohelisem ja teavas sinisem, ent siiski? Millest see õnn siis ikkagi sõltub. Miks mulle tundub, et olin Gentis õnnelikum? Mu elul siin pole midagi viga, ma olen rahul... Aga mitte hullumiseni õnnelik. Ja, kes oleks? Paratamatult tekib siin küsimus, kes oleks õnnelik. Aga miks mul oli Gentis tunne, et õigupoolest on lihtne olla õnnelik? Et pole vaja kõikevõitvat armastust, suurepärast töökohta jne..

Careful what you wish, you may regret it,

careful what you wish, you just might get it

Metallica, mulle tsiteeris V

Wednesday, March 5, 2008

Üldiselt pean ennast inimeseks, kes just eriti kergesti ei ärritu, aga üllatus, tänane päev sai minu ärritamisega ilusasti hakkama.
Kõigpealt suutsin endale pinnu jalga astuda. Kuna mul pärineb suvest mõnus kogemus, kus ma jalga astutud pinnu, küll mitme, tõttu kuu aega korralikult käia ei saanud (loe esimene nädal üldse), siis teeb selline asi mind ettevaatlikuks. Muide kuuaegne pinnudraama suvel oli eriti õnnestunud, arvestades, et oma jalaga pidin kõigepealt 2 kiltsa jalgrattani keskima ja seejärel 15 km maakoju, ainult selleks, et veenduda, isegi pintsetide abiga ma midagi teha ei suuda, paistis, et ülesanne on ka haigla töötajatele üle jõu, kuna polnud ju esmaabi osakonda ehk siis mul soovitati kiiremas korras Tallinnas pöörduda. Tallinnas võttis mu vastu üks äärmiselt armas õde, kes punkt a sõimas mind selle eest, et enda nägu seal näitasin, punkt b selle eest, et ma valjusti oigasin. Kusjuures tema toimetamisest polnud miskit kasu, kuna haav läks mädanema niikuinii. aga ma rohkem ei šokeeri kaaskodanike sellega. Igaljuhul jah astusin pinnu jalga.
Ärkasin kell 7, selle peale, et mul unesegasena tuli meelde, et olin jätnud ühte kohta lauale arvuti kõrvale smuuti. Aga kas te teate, mis juhtub smuutiga, kui see toasoojusesse jätta- jah ta plahvatab. Mu üks sõber sai ntx ükskord tänu sellele oma spordiriietele väga erispärase parfüümi külge. Niisiis hommikul kell 7 käisid minu peast läbi kõik erinevad versioonid sellest, kuidas minu plahvatav smuuti võiks parandada arvuti töökindlust ja kiirust. Millegipärast ei teinud see mõte mind eriti õnnelikuks, kes teab äkki muutub arvuti veel liiga töökindlaks, koguni nii, et ei lase seda kasutavatel kodanikel ennast enam häirida mingite käskudega. Kõige parem olukorra juures oli, et mul polnud kahjuks selle toa võtit. Seega suutsin kell seitse äratada üles ühe tüübi. Kusjuures ma saatsin sõnumi!!! Niisiis toaga sai kõik korda, küll aga mitte mu puhkepäevaga ja pika unega.
Järgnesid kaks säravat arvutitundi. Esimeses suutsin ära kustutada oma pool eelmise tunni tööst ja hiljem, justkui sellest veel vähe, ka pool selle tunni tööst. Kogu see asi oli tegelikult väga lihtne- lihtsalt kustuta 1 layer 20-st ja oled edukas. Loomulikult tuleb valida õige layer ja õige programm, millel undo ei toimi.
Nii vbas nägin vaeva oma kontrolltööga, mis tegelikult oli mul valmis juba poolest eelmisest tunnist. Aga jumal tänatud ega siis mina täpne ja korralik inimene ei ole. Leidsin oma valemitest umbes kolm viga juba. Ja see fucking progre ikka ei töödanud! Ma olin lõpuks juba suhtleliselt meeleheitel, nagu mida krdit. Miks??? Miks?? Ja lõpuks ma ei saanudki aru, mis tal viga oli, kuna muutsin lihtsalt nii paljusid asju koos. Aga tõsiselt see ajas mul närvi päriselt mustaks. Nüüd ma mäletan, miks mulle lõpu aastatel matt enam ei meeldinud. Mind ajab närvi, kui ma täiesti edukalt tean asja põhimõtet, kuidas ta töötama peaks ja mõtlen välja keerulised lahenduskäigud, aga teen sealjuures mingisuguse ühe nõmeda vea, mis rikub kogu asjanduse ära. Ja minust oleks võinud saada keskpärane matemaatik, kui seda ühte aga ei oleks. Ja too puudujääk või siis iga kord, kui seisan silmitsi mingi asjaga, mis peaks töötama, mille ma olen juba järgi kontrollinud 10 korda, aga ta ikka ei tööta, ajavad mul alati kopsu üle maksa. Õnneks kunagi oli mul ema, kes viitsis neid vigu üles otsida. Progrejat minust vist küll ei saa, veedaksin lihtsalt 90% oma ajast vigu otsides ja tihtipeale tulutult.
Ma ei tea, kas ma olen juba maininud, et mind ajavad närvi mu alumised naabrid, kes muudavad mu toa suitsusauna taoliseks tänu sellele, et nad ise seda pärast suitsetamist ühutada ei viitsi. Muide tunnen ennast praegu nagu sensodine reklaamis, kus igasugune külm asi, mis mu hammast puudutab tekitab lausa õnnevärinaid, õige aeg teha jäätise õhtu.